Veel meeldib Emilile väga kui talle raamatuid etteloetakse ning hetke lemmik on üks lasteverisoon Grimmide muinasjuttudest. Ma ei teagi täpselt, kuidas see raamat meile sattunud on - pildid on seal tõesti toredad, kuid muinasjuttude olemus läheb sellises lühiversioonis kaduma ning järele jääb suhteliselt kahtlaseid väärtusi edastav soust. Igatahes Emili seda raamatut armastab ning seetõttu tuleb seda talle ka igal õhtul lugeda. Lemmiklooks on kujunenud Hunt ja Seitse Kitsetalle, mistõttu on meie laps kindlal veendumusel, et metsas elab üks tohutu koletis, kelle nimi on Suur Kuri Hunt ning tema suvel vanaemaga marjule küll ei lähe ja parem oleks kui vanaema ise ka ei läheks. See on "tore" lugu veel seetõttu, et teatavasti lõigatakse loo lõpus tallekeste eemaldamise ettekäändel hundil kõht lõhki.
Kuna Emilil meeldib erinevaid lugusid ka läbimängida, siis täna juhtuski nii, et emme ja Emili mängisid seda Hundi ja Rebase lugu. Emili oli Hunt ja emme Rebane. Kui siis emme kalaga punuma pani ning selle põõsa taga üksinda nahka pistis ( nagu originaalversioon ette näeb), otsustas Emili ( ehk siis Hunt) loo lõppu pisut modifitseerida - võttis mängult käärid, kargas rebasele kallale ning lõikas söödud kala kõhust välja, et saaks ikka kalasuppi teha nagu loo alguses kokku sai lepitud. Ühesõnaga laps võttis ühest muinasjutust lõpu ning pani selle sobivalt teisele loole otsa.
Igaks juhuks järgnes sellele kõigele emme õpetliku hääletooniga ettekantud monoloog tõsiasjast, et päris elus sedasi kõhtusid lõhki lõigata ei ole võimalik, et nagu sööd sama sokolaadi ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Jätsime kirurgia olemuse lahtiseletamise kuhugi pisut kaugemasse tulevikku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar