Emili ja Joonatan harjutavad õhtuseks tsirkuse etenduseks. Emili turnib diivanil ja Joonatan teeb maas mingeid roomamisharjutusi, kuigi tegelikult tahaks temagi diivanile turnima, kuid Emili ei luba. Lõpuks viskab Joonatanil üle ning ta nõuab häälekalt, et tuldagu eest ja lastagu teda ka harjutama.
Emili: Oota veel.
Joonatan: Ma ei jaksa enam oodata. Ma olen nii kaua oodanud.
Emili: Kes kannab see kaua elab. (ning jätkab südame rahus oma tegevust).
Minul seal kõrval köögis vajus igatahes karp lahti. Mõni minut hiljem kordus sama olukord üksühele uuesti. Ning siis hiljem veel korra.
Kolmandal korral ei suutnud ma enam vaiki olla ning teatasin sellele väiksele ülbikule, kes julmalt oma vanust ja nutikust noorema venna peal ära kasutas, et oldagu nii lahke ning mindagu ja kannatatagu nüüd natuke ise ning vaadatagu, et kas siis elab kauem.
