Soomemaal - mida me veel tegime

Kui muumid olid ülevaadatud ja läbikallistatud, suundusime Naantali linnaga tutvust tegema.

Emme ja Emili Naantali vanalinnas jalutamas.

Vanalinnast avastasime ka Naantali muuseumi, mis koosnes lausa kahest eraldiasetsevast majast ning kus meie olime ainsad külastajad.

Uuemas hoones oli mõnus sile põrand, kus Joonatan sai vabalt ringi roomata. Emili otsustas, et tema on ka Joonatan ning nii nad siis roomasidki kahekesi teineteist taga ajades mööda muuseumi ringi, ise valjult kiljates ja itsitades. Joonatani arust on maailma kõige lahedam mäng roomava Emili jälitamine. Emme ja issi tegid näo, et nemad ei tea kelle lärmakad ja kasvatamatud lapsed need on ning tutvusid rahumeeli ekspositsiooniga. 

Õhtul nautisime Sollideni kämpingu rannamõnusid ning Joonatan demonstreeris ka oma uusi ujumispükse ning laevalt soetatud pisikest Vikingline'i mudelit. 

Järgmisel päeval asusime tagasiteele Helsingisse ning et oleks ikka meeleolukas, sisustas Joonatan teise poole teest kõva kisaga( selmet normaalse imiku kombel rahulikult terve tee magada). Tundub, et hakkab väljakujunema autos kisamise harjumus. Mäletame analoogset käitumismustrit ka Emili beebipõlvest. Tore kohe tõdeda, et õde ja vend milleski ka sarnased on. Lisaks vastikusele autosõidu suhtes on ühisjoonteks veel kehv ööuni ning vankri kui mõistliku sõiduvahendi boikott. Emili kogemusest tulenevalt jääb üle ainult loota, et need nähtused on mööduvad ning hiljemalt aasta pärast magatakse nagu nott ning sõidetakse nii auto kui käruga nii, et silm ka ei pilgu. Seniks aga on vist mõistlik paar või mitu kõrvatroppe kindalaekasse varuda. 

Helsingis parkisime vihatud sõiduvahendi sadamasse ning suundusime ise väikesele merereisile Kolmordeni saarele, et külastada loomaaeda. Laevasõbrast Emili rõõm oli suur, kui selgus, et ka sellel laeval saab ise rooliratast keerutada.

Ütleme nii, et kaamel ei liigutanud isegi mitte kõrvu.

Kolm graatsiat ja magav väikemees.

Emili söödab krokodilli. Aafrikasse ja Lõuna-Ameerikasse ei reisi me ilmselgelt enne, kui lapsele on selgeks tehtud krokodillide tegelik olemus ning toitumisharjumused. 

Loomaaias käidud, oligi käes aeg taaskord laevale asuda ning veidi pärast keskööd tervitaski meid kodulinn Tallinn.

Soomemaal - muumidel külas

Juuli lõpus võtsime kätte ning sõitsime koos sõpradega Soomemaale Muumidele külla.

Bossid ootavad varahommikuses sadamas laevalepääsu. Joonatan õnneks ja meie suureks üllatuseks ei teinud varahommikuse äratuse peale teist nägugi vaid magas joonelt läbi nii voodist väljatõstmise, riietevahetuse, autosse tõstmine, check-inni, praamisaba, laevasõidu pluss veel 45 minutit laevaväljumisenigi. Silmad tegi lahti just siis kui emme hakkas mõtlema, et nüüd peaks vist küll ta üles ajama, sest autodekk pannakse varsti lukku.

Muumimaal meeldis mõlemale lapsele väga muumide teater. Emili vaatas kohe huviga ja Joonatan tantsis terve etenduse aja reavahes ning patsutas rütmi kaasa.

Emili, Joonatan ja Nora kiusavad pahaaimamatut krokodilli. 

Selgus, et Joonatan valdab vabalt võõrkeeli. Igatahes pidas ta Muumipapaga täitsa pika vestluse maha.

Algul Emili pelgas muumisid ning lähenes neile ainult issi süles. Teiseks päevaks oli aga toimunud metamorfoos ning siis asus Emili kallistama...

kõigepealt kallistas ta Muumipapat

siis kallistas ta Piripiigat

ja siis kallistas ta Muumimammat (tegelikult kallistas ta veel teisigi, kuid meie ei jõudnud fotokaga sellisele kallistamismaratonile enam järele)

Puhkus maal ja Viljandi folk

Nädalakese puhkasime kõik koos Suislepas, kus Emilile ja Joonatanile seltsiks oli veel onutütar Eliise oma vanematega ning aeg-ajalt veel teisigi sugulasi. Sellest soojast ja mõnusast nädalast meil näitamiseks sobivat pildimaterjali paraku ei ole, sest kõik kolm last veetsid enamuse ajast porgandpaljalt murul ja basseinis.

Joonatan sööb jäätist ehk siis purustatud ja külmutatud arbuusi. Pulga käeshoidmise ja limpsimise sai mees kohe esimese korraga selgeks. 

Edasi suundusid emme, issi ja Joonatan Viljandisse folgile ning Emili ja vanaema Pillega maale.

Emme ja Joonatan võtavad toidutänaval pruukosti.

Vanaisa Jaak koos Miki-Hiirega. Tundub, et Joonatan on vanaisa nägu - varem polegi märganud.

Joonatan kaasaelamas vene folkgrupile Otava Yo. Mainitud kollektiiv osutus ka Joonatani vanemate lemmikuks.

Mudakoll

Juba paar päeva võib Paralepa rannas sellist tegelast kohata. Välja ilmub õhtuti ning pesitseb madalas kaldavees. Toitub põhiliselt mudast ning oma lähedalviibimisest annab märku rõõmsa puristamise ning pladistamisega. Juuli teises pooles pidavat vahetama elupaika ning siis võib teda kohata Mulgimaa järvede muda-liivastel kallastel.

Saaki varistsemas.

Leia 10 erinevust

Emili, emme ja Pärnu mai 2008

Emili, issi, Lehmavasikas ja Haapsalu juuli 2010

Puhkus Haapsalus

Joonatani ja Emili issil algas puhkus ning suundusime kogu perega kolmeks päevaks Haapsallu suvitama. Kui meeletu kuumus välja arvata on olnud tõeliselt tore poolnädal. Peatume väga vahvas kodumajutuses, mida julgeme soojalt ka kõigile teistele soovitada. Väikeste lastega ülimugav.

Emili Wiigi kohvikus. Meie noor daam, kes teiste lastega vabatahtlikult ei mängi ega suhtle, suhtleb vabalt müüjate ja ettekandjate. Igas söögikohas tellib ta endale ise mahla ning tänab viisakalt kui see lauda tuuakse. Võib ka juhtuda, et nõude äraviimisel teatab Emili täiesti omaalgatuslikult, et väga maitsev toit oli. Kõik eelnev pluss inglilokid ning teenindava personali lemmikklient ongi valmis. Meile see sobib, sest siis ei panda ka nii väga pahaks, et Joonatan samal ajal kogu laua ümbruse ära läbustab.

Pildilt ei paista, kuid tegelikult ärkas Joonatan absoluutselt igast unest higist läbimärjana.

Joonatan sõi hommikust :-)

Kuna Lehmavasika käru autole ei mahtunud kolis väike reisikaaslana kandelinasse ning vapper Emili tassis teda kuumusest hoolimata kaasas.

Mereröövlilaeva kapten vaatab pikksilmaga merele.

Saksa ristirüütlid on tagasi.

Kõik pereliikmed käisid oma kümmekond korda päevas dussi all ning lapsed veetsid tunde vannis.

Ka Iloni imedemaal asus Emili koheselt oma lemmiktegevuse kallale ehk kööki toimetama.

Emme ja Emili uudistavad, kas pöialpoiss on kodus.

Kohalik ratsamonument.

Joonatan sai teada, kust ta endale nime sai.

Joonatanil on kiire

Joonatanil on kuhugi ikka väga kiire, tal on kohe nii kiire, et magamise peale eriti aega ei raiska ning kogu ärkveloleku aeg (mida on ööpäevas rohkem kui Emilil) kulub tohutule arenemisele. Noormees käputab meeletus tempos, tõuseb kõikjal püsti, liigub toenajal ringi esemelt esemele ning eile ronis Viljandis vanaema juures poolest trepist üles. Tundub, et eesmärgiks on võetud emme omaaegsed saavutused, kes olla 9kuuselt kõndima hakanud ning 11kuuselt omal jõul mööda raamaturiiulit lae alla roninud. Täiesti vabalt võib juhtuda, et mõne kuu pärast liigume me punktist A punkti B Emili kärus tsillimas ning noorhärra kõrval omil jalul edasi tatsamas (või ümber käru kiiremaid ringe tegemas).  Üldse saab meie lähitulevik ilmselt huvitav välja nägema, sest Emili on ikka tõeliselt flegmaatiline tüüp. Näiteks kingi võib ta vabalt 10 minutit jalga panna, ise pidevalt midagi rääkides king hajameelselt näpus. Joonatan aga tundub olevat kõike muud kui flegmaatiline. 

Eriti põnev on Joonatani vaadata supelrannas. Ta on nimelt selgeks saanud, et kui liiv ületada, siis saab vette ning nüüd on nii, et ükskõik kui kaugele veepiirist Joonatan asetada, mõne aja pärast on ta ikkagi vees. Ta meenutab neid üleskeeratavaid mänguasju, mis põrandale asetumise hetkest meeletus tempos midagi tegema hakkavad. Joonatan asub maaga kokkupuute hetkest nagu väike kilpkonn neljakäpakil vee poole rühkima ning maastiku konarlikkus ning kõikjal jooksvad, pritsivad ja lärmavad lapsed ei sega teda karvavõrdki. Väike peatus tehakse ainult selleks, et peotäis või kaks liiva suhu toppida. 

Lõpetuseks paar meeleoluseika tänahommikusest Viljandist. Kuna noorhärra ärkab praktiliselt koos päikesega, oleme oma esimest une-eelset jalutuskäiku tegemas (Joonatani toas uinutamine päevasel ajal on ajaviide, mida võin pakkuda mõõduka tasu eest massohistidele) juba kuskil 8 ajal. Täna hommikul õnnestus meil kõrval tänavas kuulda ühe eramaja teiselt korruselt avatud akendest akordionimängu ning see ei tulnud plaadilt vaid keegi tõepoolest mängis kell 8 hommikul akordionit. Imeline!  Paar maja edasi läks meie jalutuskäik veel meeleolukamaks, sest olime tunnistajaks pildile, kus kenas kleidis ja kontsakingades naisterahvas üritas kätte saada perenaise meelehärmiks aiast plehku pannud hundikoera.  

Ehk siis "kes hommikuti külas käib see asjatult ei longi...".

Lapsed

Lapsed mängivad nukkudega :-). Tegelikult näeb mäng välja selline, et Joonatan on mängult King-Kong ning laamendab nukkude meelehärmiks nende elamises ringi ning mõne aeglasema nuku ajab käpaga suhu ka ning Emili on siis superkangelane, kes nukke ning viimaste maist vara suure sõbraliku kuid samas kohmaka ja uudishimuliku ahvi käest päästab. Täitsa tore mäng on!

Lapsed lähevad õue. Nagu õige Eesti mees muiste käib Joonatan õues pasteldega.

Henrietta ja Hubertiga koos Nõmmel

Ühel ilusal suvepäeval kui issid olid tööl käisid Emili, Joonatan, Henrietta ja Hubert koos oma emmedega Nõmme spordikeskuses välibasseinides ujumas (tegelikult käisid vees küll ainult tüdrukud) ning seiklusrajal ronimas (tegelikult ronisid küll ainult tüdrukud) ning pärast veel Pirosmani terassil kiikumas ja söömas. 

Emili võrgus.

Henrietta oskas juba väga asjalikult karabiinidega toimetada.