Juuli lõpus võtsime kätte ning sõitsime koos sõpradega Soomemaale Muumidele külla.
Bossid ootavad varahommikuses sadamas laevalepääsu. Joonatan õnneks ja meie suureks üllatuseks ei teinud varahommikuse äratuse peale teist nägugi vaid magas joonelt läbi nii voodist väljatõstmise, riietevahetuse, autosse tõstmine, check-inni, praamisaba, laevasõidu pluss veel 45 minutit laevaväljumisenigi. Silmad tegi lahti just siis kui emme hakkas mõtlema, et nüüd peaks vist küll ta üles ajama, sest autodekk pannakse varsti lukku.
Muumimaal meeldis mõlemale lapsele väga muumide teater. Emili vaatas kohe huviga ja Joonatan tantsis terve etenduse aja reavahes ning patsutas rütmi kaasa.
Emili, Joonatan ja Nora kiusavad pahaaimamatut krokodilli.
Selgus, et Joonatan valdab vabalt võõrkeeli. Igatahes pidas ta Muumipapaga täitsa pika vestluse maha.
Algul Emili pelgas muumisid ning lähenes neile ainult issi süles. Teiseks päevaks oli aga toimunud metamorfoos ning siis asus Emili kallistama...
kõigepealt kallistas ta Muumipapat
siis kallistas ta Piripiigat
ja siis kallistas ta Muumimammat (tegelikult kallistas ta veel teisigi, kuid meie ei jõudnud fotokaga sellisele kallistamismaratonile enam järele)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar