Joonatan nimelt kutsub Emilit juba mõnda aega Lililiiks (rõhk viimasel i-l) ning kuna see nimi Emilile endale ka väga meeldib, siis juhtub, et vahel ka vanemad seda varianti kasutavad. Viimasest kokkuvõtvast kirjtükist Emili iseloomu, arengute jne teemal on juba kõvasti aega mööda ning uus vanusenumber ka juba ettekeeratud, seega taaskord heietus teemal, et milline see meie väike tüdruk siis täpsemalt on.
Emilit iseloomustab minu arvates hetkel kõige paremini ingliskeelne sõna "moodswings". Maakeeli siis tujukõikumised või midagi sellist. Tuju ja meeleolu kõiguvad meil siin ikka nii, et vähe pole ning kui on parasjagu päike siis ikka kohe PÄIKE ja kui päikest pole siis on maailma üks tohtut hädaorg. Nagu juba varem olen kirjutanud, siis Emili meeleolu on tihti see, mis ülejäänud pereliikmete heaolu ära määrab, sest tigetseva-mossitava-vinguva-plõksiva Emiliga ei ole eriti vahva koos olla ning miskit mõistliku tegevust või vestlust arendada. Samas kui neiu suvatseb heas tujus olla, on kohe ka kõigil teistel lihtsam. Kui varem võis olekud jagada vingumine vs. rõõmsus ja leplikkus siis nüüd on sinna kehva tuju poole peale lisandunud veel vastuvaidlev-plõksiv olek, mida me ausalt öeldes ootasime ca 10 aasta pärast ja mitte juba nüüd. See on kohe päris hirmutav Emili, kes ennast siis näitab ning vanemad ei oska sellega suurt mõistlikku midagi peale hakata. Võtab ikka tummaks küll, kui su enda laps sinuga räägib toonil, mida viimati sai kuuldub enda pubekapõlves. Õnneks seda külge Emili siiski väga tihti ei näita meile ning reeglina on temaga ikkagi väga lihtne asju ajada.
Nelja-aastane Emili on võrreldes kolme-aastase Emiliga kõvasti julgem ja hakkajam. Olen kohe täitsa ise pealt näinud kuidas ta mänguväljakul võõraste lastega vestleb (ise küll ei algata vestlust) ning lasteaia hoovis ronib, jookseb, kiigub ja möllab nüüd juba nagu kogu ülejäänud rühm. Eelmisel aastal nimelt kehastus Emili absoluutselt iga kord kui nad õue läksid viiendaks kasvatajaks ning siis passis seal kasvatajate kõrval terve aja. Talvekombe tuli aiast kevadel täpselt sama puhtana tagasi kui ta sügisel sinna viidi, samal ajal kui nii mõnigi lapsevanem pidi ilmselt iga nädalavahetus kombet pesema. Füüsilises aktiivsuse toimunud areng on suuresti seotud ka koduse nakatava eeskujuga, sest kui sinust kaks aastat noorem vend ikkagi julgemalt ronib, kõrgemalt hüppab ja vaat, et juba kiiremini jookseb, siis ei jää endalgi üle muud kui jalad kõhu alt välja võtta.
Tubastest tegevustest meeldib Emilil väga joonistamine (pidavat suurena kunstnikuks hakatama), milles ta minu "objektiivsel" hinnangul on täitsa kõva käsi, puzzlendus, lauamängud (tsirkus, Funny Bunny, Loto, Memory). Teeb esimesi samme ka kirjutamises ja lugemises. Tähti tunneb, mõnda asja juba kirjutab. Numbreid veel ei tunne ega kirjuta (pole ka nagu tarvis) kuid see eest loendab kuhugi sinna 50 ja 100 vahele ning matemaatika alged oleks nagu ka olemas st. loendab kokku ning kümnepiires liidab ka kui vaja.
Väga armastab laulmist ja tantsimist. Emili tahaks väga rahvatantsu trenni minna, kuid nii väikeste trennid on kõik Mustamäel ning me väga ei soovi endale seda logistilist lisastressi. Lauluringe siin läheduses muidugi on kõvasti (ja kõvu), kuid Emilile oleks füüsiline liikumine kindlasti kasulikum ja arendavam ning seetõttu ei ole teda kuhugi laulma ka viinud. Tegelikult on kogu selle trennindusega ju aega ka veel maa ja ilm ning see õppeaasta jätkame ainult 4 päeva nädalas aias käimisega (kolmapäev on kodupäev).
Veel meeldivad Emilile endiselt raamatud ja kui neid talle ette loetakse. Sellest tulenevalt on Emilil ka kaks päris tõsist hirmu - ta nimelt kardab Kurja Nõida ja Suurt Kurja Hunti. Kõik selgitused nende olendite olemasolu või selle puudumise kohta ei vii kuhugi. Eks ta ju ole ka nii, et ka kujuteldav maailm on tegelikult ju olemas ning päkapikke ei usu meie peres teatavasti mitte ainult lapsed. Aga nende kurjamitega on küll see lugu, et kui mäletaks siis ütleks kohe paar krõbedamat sõna sellele isikule, kes Emilile Grimmide raamatu kinkis. Emili käsul on see raamat küll nüüdseks silma alt eemaldatud, kuid Nõid ja Hunt passivad lapse peas endiselt nagu äädikakärbsed sügisesel õunal. Seoses raamatutega tutvustasin nüüd ka Emilile raamatukogu ja selle toimimise põhimõtet. Esmareaktsioon oli, et miks me need raamatud tagasi peame viima, kuid veidi hiljem jõudis kohale, et siis saab ju nii palju erinevaid raamatuid lugeda ning tundub, et Emilistki võib tulevikus Torupilli raamatukogu püsiklient saada.
Vaikselt on laps asunud ka kino- ja teatrimaailma avastama ning üritame selleski vallas endiselt aktiivsed olla, kuigi pere noorim liige ei lase meil liiga tihedaks külastuskalendrit siiski planeerida. Joonatanile tuleb ju siis alati hoidja leida, sest kui lühemale seansile kinno veel kannatab teda kaasa võtta (muide uuest Lotte filmist vaatas 3/4 ilusti istudes ära aga seal oli üheks peategelaseks ju ka mootorratas) siis teater oleks sellele mehele küll liig mis liig.
Viimase aja püsiteemaks Emili mõttemõlgutustes on kujunenud surm ning surmajärgne elu ning eks me siin ürita lapse sellesuunaliste arupärimiste peale korrektseid vastuseid anda. Samas kui kõige ausam vastus oleks tihtipeale, et ma ei tea. Küll on aga Emilil tekkinud veendumus, et tema vanemad on ka pärast surma tema vanemad edasi ning et suremisega on kõigil veel aega küll. Ainsaks erandiks siinkohal endiselt vanavanaema Linda, kelle kohta tehtud viimane ennustus "vanaema Linda läheb oma sünnipäeval taeva" taaskord kõigi rõõmuks ainult noore hiromandi andeprooviks jäigi.
Niipalju siis hetkel Emilist, järgmises peatükis räägime Moo-na - nanist (nagu mees ise ütleb) ning siis katsume anda väikese ülevaate ka laste omavahelistest suhetest või nende puudumisest.
Sel sügisel on olnud ikka kohe ridamisi imelisi leheriisumise ilmu ning meie pere lapstööjõud on juba täitsa arvestatavas eas. Üksi karja veel ei saadaks aga pisut rehaga vehkida ning lehekoormail raskuseks olla juba täitsa võib. Ma ausalt öeldes ei mäletagi teist nii ilusat ja päikest täis sügist.
Emili oma sünnipäevaks saadud jalgrattaga esimesi katsetusi tegemas. Sõidab täitsa ilusti. Ainus mure on, et ise rattale ja sealt maha ei saa. Samas rattahooaeg saab ju kohe läbi ning loodetavasti on kevadeks juba kasvu ja rammu ka lisandunud.
Joonatan päris teisele lapsele kohaselt vanema õe jooksuratta. Esialgu kasutab seda küll rohkem käimistoena kuid ka temalt ootame kevadel märgatavat arengut. See jooksuratas on ikka üks tõsiselt hea asi. Emili kasutas seda poolteist aastat ning ilma selleta ei oleks me kodulähedasest pargist kaugemale ilmselt saanudki. Tegelikult oleks Emili võinud sellega veel poolaastakest sõita, kuid Joonatan nõudis ratast väga järjekindlalt ja valjuhäälselt endale ning neiu ise soovis sünnipäevaks jalgratast.
