Joonatan: Emme ma tahan praegu oma kommi ära süüa.
Emme: Ei, praegu ei saa. Enne sööme soolast toitu ja siis pärast võid kommi ära süüa.
Joonatan: Miks? Ma tahan praegu kommi ära süüa.
Emme: Kui sa praegu kommi ära sööd, siis ei ole sul pärast enam soolase toidu isu.
Joonatan: Aga kui ma praegu soolast toitu söön, siis ei ole mul pärast enam kommi isu.
pühapäev, 15. detsember 2013
Dinosaurused
Joonatani
on tabanud uus kirg - dinosaurused. Ta on neist ikka täiesti vasika vaimustuses. Eks
ole mõned
eksemplarid nüüd
tema mänguasjade
sekka ka tekkinud. Dinosauruste raamatuid meil ei ole ja siis me käisimegi Joonataniga Viljandi
raamatukogu lasteosakonnas tarkust taga nõudmas. Seal oli iidsetele roomajatele kohe eraldi riiul pühendatud. Joonatani palvel me
siis tõstsime
riiuli tühjaks
ja vaatasime kõik
teosed läbi.
Ja tarkust tuli, ma pean ütlema. Kas teie teadsite, et haid olid olemas juba enne
dinosaurusi, elasid saurustega samal ajal ja väristavad endiselt rõõmsalt uimesid? Nojah, seda
viimast osa faktist teadsin mina ka aga esimesed kaks tulid küll üllatusena. Ühesõnaga on mind ennast ka
saurused huvitama hakanud (kordagi varem ei ole neile rohkem kui kahte mõtet korraga pühendanud) ja nüüd me Joonataniga kahekesi
uurimegi. Jube põnev
on. Kuigi sauruste nimede osas on Joonatan kõvem käpp kui mina. Mina olen suutnud
omandada seni vaid türannosauruse ja triseratopsi. Ja oh seda rõõmu, kui selgus, et jõulude ajal tuleb kinodesse täispikk 3D film dinosaurustest
(triseratopsiga peaosas!). Näitasin Joonatanile treilerit ja nüüd ta põhimõtteliselt loeb päevi esilinastuseni. Ühtlasi vaatasime youtube'st ka
BBC dokke, kus üks
teadlane dinosauruste seas ringi seikleb (Walking with dinosaurs). Kes näinud pole, siis soovitan
soojalt. Seal ründas
keski omaaegne suurim kiskjasaurus (nime võite Joonatanilt küsida, mul pole teda hetkel käepärast) tolle teadlase telki
(sic!) ja kaotas konservikarpi hammustades oma hamba. Teadlane siis pärast uuris seda keskmise kööginoa suurust hammast ja rääkis, et dinosaurustel oli nii,
et kui hammas ära
tuli (mida juhtus suht kergelt), siis kasvas uus asemele. Ma tõlkisin jutu noorteadlasele ja
viimane tegi koheselt loogilise järelduse: "Täpselt samuti nagu Emilil". Ma igaks juhuks ei hakanud
noorele daamile rääkima,
et vend tema ja dinosauruste vahel sarnaseid jooni leidis.
Kuna
Joonatani teised suured lemmikud on luukered, siis pakkuge, mis on ultimate
fun. Loomulikult dinosauruste luukered. Ma pean tunnistama, et selles kohas
minu huvi raugeb. Kui keegi suudaks koostada sellise ühenda paarid ülesande, kus Joonatan saaks
kokku viia sauruseid ja nende luukeresid, siis ma võtaks selle inimese ees kohe mütsi maha ja teeks õlle välja või midagi.
Ah
jaa - seda tahtsin ka veel
Joonatani kohta kirjutada, et mingil meile arusaamatul põhjusel on noorhärra otsustanud loobuda
Aedmaade pere meessoost esindajatele omasest kombest küsimustele erineva
intonatsiooniga mõminatega
vastata. (selle kombe tõttu on naissoost esindajatel arenenud välja hämmastav võime neid mõminaid üksteisest eristada ja mõttes erinevateks vastusteks ümber tõlkida). Vähe sellest, et Joonatan ise ei
mõmise, ei lase ta endale ka mõminatega vastata vaid teatab mõmina peale pedagoogile omasel
hääletoonil "Jah või ei?". Nii näiteks leiavadki meil kell neli
hommikul tekkide vahel aset järgmised dialoogid:
Joonatan:
Emme, kas argentinasaurus oli lihasööja?
Emme:
Mhmh.
Joonatan
(nõudlikult):
Jah või ei?
Emme: Ei.
Ma pean
tunnistama, et ajab ikka närvi küll, kui keegi sult kell neli hommikul mõtlemist eeldavale küsimusele selgesõnalist vastust nõuab. Varsti tahab veel, et täislausega ka vastataks. Ühtlasi pean ka ülestunnistama, et nii mõnigi kord olen taolisele küsimusele antud kellaajal
vastanud ka täiesti
mittelapsevanemlikult kuid samas täiesti ausalt "mine pekki, Joonatan, ma tahan
magada!"
Emili
Joonatani saurusevaimustust ei jaga ja saurustefilmi vaatama tulla ei kavatse.
Parem ilmselt ongi, sest tema viimase aja meeleolukõikumised on täiesti ettearvamatud ja ikka
talle omaselt, kui päike siis ikka kohe PÄIKE ja kui meel must ja kõik süüdi, siis ei tasu mitte lähedale minnagi.
Mis veel?
Tiramiisu kasvab ja areneb. Kuigi ta teeb selles osas küll ennastsalgavaid pingutusi,
on mõni
toalill meil siiski veel alles ja isegi lehed küljes, kuid pikka iga neile väga lubada ei julge. Samas on
meil eriliselt visa hingega toalilled ja ma pakuks, et võib täiest vabalt juhtuda, et kui
nad minu aastate pikkuse hooletuse ja pehmelt öeldes ebaregulaarse kastmise üle on suutnud elada, siis
suudavad ehk Tiramiisu rüüsteretked ka.
Tellimine:
Postitused (Atom)