Aplaus!

Emmel on kombeks Joonatanile uinumise soodustamiseks unelaule laulda. Või no, mis kombeks, olgem ausad ega ta ilma ei uinu ka. Emilile laulame ka juba suht sünnist saati igal õhtul. Pikapeale on sissetöötatud repertuaar  hakanud ausalt öeldes kergelt siibrisse viskama. Väike arvutustehe näitab, et mõnda popimat pala (Tihase tukkuma laulis tuul, Karumõmmi unelaul, Ema kui mina kord suureks saan jt) on emme viimase kolme aasta jooksul esitanud oma paartuhat korda kindlasti. Emili on unelaulude osas äärmiselt konservatiivne ning nõuab reeglina igal õhtul samu laule ning mingeid uuendusi ei salli. Emme üllatuseks selgus, et Joonatan on hoopis teist masti mees (no tegelikult on see nii kõikide asjadega ning ei peaks enam kedagi eriti üllatama). Kui end väga pikalt ühte laulu laulma unustada, antakse koheselt togimisega märku, et grammofoninõel võiks edasi liikuda. Sellest tulenevalt hakkaski emme uinutamise mõttes kõiksugu laulupeo-, estraadi- ja tudengirepertuaari esitama. Osa sobis, osa mitte. Ühel õhtul tuletas emme nelja aasta tagust noortelaulupidu meelde ning kandis ette Tätte-Ehala hiti "Ma tahan olla öö". Laulu lõppedes arvas emme, et pojake peaks juba enam-vähem uinunud olema, mispeale tõstis Joonatan pea, vaatas säravate silmadega emale otsa ning asus maruliselt aplodeerima. Nüüd ei teagi, kas esitus oli tõesti sedavõrd tasemel või näitas väikemees lihtsalt viimastel päevadel pidevalt kordamisele tulevat uut oskust kahte kätt kokkulüüa. 

Mälestuseks ka tänaõhtune unerepertuaar: Tihase tukkuma laulis tuul; Kord läksid kolm sõpra; Mullu mina muidu; Bursihiilgus; Vanamehe laul; Äiu-äiu (viimane tuli esitamisele ca 10x järjest)

Emili kolm

Kõigepealt tuhat vabandust, et juba kümme päeva tagasi toimunud suursündmus alles nüüd kajastamist leiab. Vahepeal ei olnud mahti ja siis oli vaim (ei, mitte hobune)läinud ning kurvastusega tuleb ka tõdeda, et peomöllus ununes pildistamine pea sootuks ning väga häid kaadreid meil paraku pakkuda ei ole. 

Kui Emili eelmisel õhtul kaheaastasena magama läks, ei aimanudki ta, et allkorrusel asusid tööle vaprad päkapikud ning rügasid poole ööni, et kolmesena ärgates, saaks Emili juba ise oma tuttuues köögis hommikuputru ja - kohvi valmistada. Köök, tuleb tunnistada, on äraütlemata ilus, sobib täpselt emme köögi kõrvale. Ainult on veel sada korda stiilsem kui viimane. Emilile meeldis kingitus muidugi väga ning iga päev valmib seal järjest uusi ja uusi hõrgutisi. Üleeile näiteks küpsetati leiba, kusjuures kõik koostisosad olid ilusti paigas ( pandi isegi "juurutist" ja puha). Joonatan saab paraku Emili köögis rahus toimetamas käia ainult siis kui perenaine ise on lasteaias, sest muul ajal kuuleb ta juba köögile lähenedes, et ahjuuks on kuum ja näpud võivad sahtli vahele jääda. 

Sünnipäeva tähistasime aga kohe kahe peoga. Õigel päeval käisid sugulased ning päev hiljem täitus maja lastega (ning nende vanematega). Väike peoperenaine oli igati ülesannete kõrgusel ning pidas väsitava nädalavahetuse ilusti vastu. Ülemisel pildil tassib Emili tädi Leenalt ja vanaema Lembelt saadud Euroopa kaarti, mis hiljem Emili toa seinale sai pandud ning kus Emili esimese asjana alati Brüsselit käib näitamas. Emili nimelt teab, et seal elavad onutütred Merilin ja Eliise ning kevadel minnakse lennukiga neile külla. 

Lisaks korvikestele sai ka Emili kohupiimakreemiga täidetud. 

Kolm kõva meest! Issi tsillimas koos Joonatani ning tema sõbra Hubertiga. 

Lisaks köögile ja maakaardile sai Emili kingituseks veel soolalambi, kaks kleiti, lilla kostüümi, mõned raamatud, Lotte loto, puzzle, mängunõud ja mikrofoni. Suur aitäh kõigile õnnesoovide ja kingituste eest. 

Sellest, milline see kolmene Emili täpsemalt ka on juba mõne aja pärast.

Seeneralli

Septembri alguses käisid emme, Emili ja Joonatan koos Viljandi vanavanematega seenel. Seeni oli lausa nii palju, et meie pere fanaatilisim seeneline vanaisa Jaak oli südamest nördinud, sest igasugune otsimise ja leidmise hasart puudus. Tee korviga autole tiir peale ja korv on seeni triiki täis. Emilile selline seenerohkus sobis, sest ta ei oleks viitsinud pikalt niisama metsas müdistada. Emme ja Joonatan suurt ei korjanud, vaid istusid mättal ja sõid pohli. Paraku ei ole meil toredast metsaskäigust ühtegi pilti pakkuda, sest kaamerat ei taibanud ju keegi kaasa võtta. See-eest pildistasime siis uisinaid seenepuhastajaid. Emili oli kohe väga usin. Kohe mitu tundi istus koos vanaemaga ja tegi tööd. Asjale lisas vürtsi seegi, et lapsele anti esimest korda elus nuga kätte. Kohe päris terav nuga. Emme oli seni vist arvanud, et terariistu tutvustame Emilile kuskil täisealiseks saades. Nüüd kui sai jupp aega kõrvalt jälgitud kui ilusti Emili noaga toimetas ja seeni lõikas, jääb emmele endalegi suht arusaamatuks, miks juba varem ei ole niisama ringi jooksvat ja jalus tolknevat tasuta tööjõudu köögis hakkimisel ära kasutatud. 

Karjamaal

Hommikusöök ehk sinna ja tagasi

Täna hommikul sõitsid emme ja Joonatan Viimsisse, ostsid Statoilist emmele hommikusöögiks sooja võileiva ja pudeli vett ning sõitsid koju tagasi.

Jah, meil ongi vaba aega lõdvalt käes.

Jah, Joonatan armastab üle kõige autosõitu. Ta armastab seda lausa niiväga, et tavaliselt annab ka kaasreisijatele valjul häälel teada, et nii "äge" on. 

Ei, loodusest ei hooli me karvavõrdki vaid harrastamegi niisama autoga mööda linna ringisõitmist.

Tegelikult oli asi selles, et firma, kust saab põrandaliistuks sobivat köit osta asus veel aasta tagasi kui me vannitoa tarbeks mainit köit ostmas käisime Viimsis. Täna selgus paraku tõsiasi, et seal see firma enam ei asu ning suure tõenäosusega ei ole seda firmat enam olemaski. Ühtlasi leidis kinnitamist ka vana tõde, et kui pea ei jaga, peavad jalad (elik autorattad) jagama. Selmet 5 minutit internetis veeta, veetsime 50 minutit Tallinn - Viimsi - Tallinn trassil.

Võileib oleks ka võinud parem olla!

No ok, vesi oli joodav.

Milleks meile Zenja Fokin?

Emme pani hommikul endale selga põhimõtteliselt esimesed ettejuhtuvad asjad - maasikatega sokid, teksad ja mõnevõrra päevinäinud punase särgi. 

Ärganud Emili istus ja piidles emmet ning teatas lõpuks:

Need särk ja püksid ja sokid sobivad sul nii hästi omavahel kokku!

Dr. Jekyll ja Mr. Hyde

Nüüd siis lõpuks sellest, mis on meie suurim uudis viimasel ajal. Emili käib juba teist nädalat lasteaias. Või õigemini esimene nädal käis kõik päevad (ta käib ainult hommikuti), siis korjas korraliku lasteaialapsena üles mõnusa nohuviiruse, jagas seda sõbraga (ehk Joonataniga), oli mõned päevad kodus ning nüüd saatsime ta jälle aeda, et tassigu seekord midagi põnevamat koju.

Lasteaias Emilile meeldib väga. Pidavat olema musterlaps - mängib ilusti (väidetavalt isegi teiste lastega), sööb ilusti, kuulab sõna. Ühesõnaga on igati tegus ja tubli. Lasteaeda läks kohe esimesel päeval hea meelega ning alguses emme passis ka temaga seal tunnikese, kuid siis lubati emme lahkesti minema ning naasma pidi kohe kaks korda, enne kui laps nõustus koju kaasa tulema. Lasteaias magamist me ei ole veel kavva võtnud ning sellega ei ole ka kiiret, sest emmele ja Joonatanile sobib igati Emilile päeval järele jalutada. Lasteaed asub nimelt meie maja taga ning kui puud raagu lähevad saame otse aknast neile aeda vaadata ning kui kiiker muretseda siis näeks põhimõtteliselt ka rühmaruumi :-)). 

Nii, et arvate, et elu nagu lill. Aga võta näpust. Kui meie tubli lasteaialaps aiast koju saabub toimub metamorfoos ning inglikese seest ilmub hetkega täielik põrguline. Varasem sõbralik ja koostööaldis laps oleks nagu ära vahetatud. Sõna ei kuula, koostööd ei tee, lärmab, karjub, kiusab Joonatani ja kõiki teisi, kes ette satuvad. Eilsele palvele, et Emili palun ära pane sõrmi suhu, käed on mustad, vastati demonstratiivselt terve labakäe suhu toppimisega. Loomulikult me saame aru, et ta elab ennast välja ja et lasteaed on tema jaoks uus kooslus, mis tekitab stressi ning kodu on turvaline koht, kus tekkinud emotsioone ja pingeid maandada ning et väikelaps ei oska pingeid muul moel endast lahti lasta (et nagu ei haara pudeli järgi või nii). Kuid mis te arvate, kes peab igal pärastlõunal peldikuseina ja poksikoti rollis olema? Okey, okey vahel on Joonatan ka, kuid ega seegi pole lahendus. 

Huvitav küsimus on meie jaoks siis hetkel, et kas see on  mööduv nähtus või jääbki nii? Või tähendab see, et ta tegelikult ei ole veel lasteaiaküps? Kas peaks rahulikult edasi aias käima ja õhtusi maniakaalsusi tuimalt taluma või kuluksid aiapäevade vahele just pikemad pausid ära? Ühesõnaga kui kellelgi lugejaist on sel teemal asjalikku arvamust või nõu siis andke teada. Seniks otsime lohutust kasvatajate igalõunasest kiitusest, kui tubli ja tore laps meie Emili ikkagi on.