Lasteaias Emilile meeldib väga. Pidavat olema musterlaps - mängib ilusti (väidetavalt isegi teiste lastega), sööb ilusti, kuulab sõna. Ühesõnaga on igati tegus ja tubli. Lasteaeda läks kohe esimesel päeval hea meelega ning alguses emme passis ka temaga seal tunnikese, kuid siis lubati emme lahkesti minema ning naasma pidi kohe kaks korda, enne kui laps nõustus koju kaasa tulema. Lasteaias magamist me ei ole veel kavva võtnud ning sellega ei ole ka kiiret, sest emmele ja Joonatanile sobib igati Emilile päeval järele jalutada. Lasteaed asub nimelt meie maja taga ning kui puud raagu lähevad saame otse aknast neile aeda vaadata ning kui kiiker muretseda siis näeks põhimõtteliselt ka rühmaruumi :-)).
Nii, et arvate, et elu nagu lill. Aga võta näpust. Kui meie tubli lasteaialaps aiast koju saabub toimub metamorfoos ning inglikese seest ilmub hetkega täielik põrguline. Varasem sõbralik ja koostööaldis laps oleks nagu ära vahetatud. Sõna ei kuula, koostööd ei tee, lärmab, karjub, kiusab Joonatani ja kõiki teisi, kes ette satuvad. Eilsele palvele, et Emili palun ära pane sõrmi suhu, käed on mustad, vastati demonstratiivselt terve labakäe suhu toppimisega. Loomulikult me saame aru, et ta elab ennast välja ja et lasteaed on tema jaoks uus kooslus, mis tekitab stressi ning kodu on turvaline koht, kus tekkinud emotsioone ja pingeid maandada ning et väikelaps ei oska pingeid muul moel endast lahti lasta (et nagu ei haara pudeli järgi või nii). Kuid mis te arvate, kes peab igal pärastlõunal peldikuseina ja poksikoti rollis olema? Okey, okey vahel on Joonatan ka, kuid ega seegi pole lahendus.
Huvitav küsimus on meie jaoks siis hetkel, et kas see on mööduv nähtus või jääbki nii? Või tähendab see, et ta tegelikult ei ole veel lasteaiaküps? Kas peaks rahulikult edasi aias käima ja õhtusi maniakaalsusi tuimalt taluma või kuluksid aiapäevade vahele just pikemad pausid ära? Ühesõnaga kui kellelgi lugejaist on sel teemal asjalikku arvamust või nõu siis andke teada. Seniks otsime lohutust kasvatajate igalõunasest kiitusest, kui tubli ja tore laps meie Emili ikkagi on.
3 kommentaari:
Mul lasteaialastega kogemusi ei ole, aga mul on kogemus antibeebipillidega, et keha protestib kuu aega, ja siis järsku on kõik korras. Sellele tuginevalt soovitaks veel kaks nädalat oodata ja kui siis ka Jekyll ja Hyde ühtlustunud pole, midagi muuta. Samas ma pole üldse nii kindel, kas lasteaias käimise ja antibeebipillide võtmise vahele paraleele tõmmata saab. :))
Turvaliseks keskkonnaks jääb kodu talle igaveseks (ja hea on, et see nii on)...ajapikku õpib ta stressiga aga teisiti toime tulema ja talle võib ka õpetada ja soovitada, mida ta teisiti võiks teha või mõelda välja viise, kuidasta turvaliselt oma stressi saaks välja elada. Teoorias on muidugi ilus..mnjaa. Aga tuletan meelde ntks seda kuidas teismelised kodus käituvad...samuti - turvaline keskkond kus kogu maailma stress välja elada. See arusaam, et stressiga saab toime tulla rahulikul moel ja teistel viisidel kui teiste inimeste närvide või enda keha (!) arvelt, saabub alles kuskil täiskasvanu eas või mõnel juhul ntks ei saabugi. Aga..mul on kodus raamat "vägivallatu suhtlemine" kus on juttu ka sellest, kuidas õpetada lastele, kuidas rahulikult oma tundeid väljendada ja mitte kohe nende ajel käituda....küll 6-7a lastest algab sealjutt..aga proovida võiks ja Emiliga. Et jah...ma leian, et alternatiivtegevus oleksüsna hea lahendus siiski... Ja ilmselt see stress lasteaias käimisest siiski ka väheneb ajaga...kui lasteaed muutub ka turvalisemaks keskkonnaks. Hetkel siiski veel kõik überuus.Kuigi mina oma lasteaia ajast mäletan seda, et minu põhistress seondus sellega,et ma üldse ei tahtnud sinna minna...
Meil samad mured hetkel.. Kohe täitsa samad :-) Mine loe mu blogis seda lasteaialapse postitust, seal on palju kommentaare ka, äkki saad sealt head nõu..
Meie Samuel (nädala jagu lasteaias käinud) ütles oma kallile emmele täna näiteks, et paneb talle pommi peale.. Ja üks lollus ajab teist taga.. Mõnel hetkel tuleb lausa hirm peale. Kusjuures enne lasteaeda minekut oli ta musterlaps (kui sellist väljendit kohane kasutada on). Nüüd on nagu ära vahetatud :-( Ja see teeb kohe täitsa kurvaks.. Ja ma ka ei tea kuidas õigem teha oleks, kas lasta tal järjekindlalt aias käia kuni harjub, või teha ikka praegu juba pikemaid pause sisse.. Ei tea. Meil jetkel käib E, T, N, R. Kolmapäeval on kodupäev. Ja magama ta pole seal veel jäänud, lähen samuti enne lõunaund talle järgi. Meie puhul on erinevus aga selles, et ta IGAL HOMMIKUL on kurb ja ütleb, et ta üldse ei taha sinna minna.. Ja siis teiste väikestega koju jäädes ongi tunne nagu saadaks suure lapse asumisele ära.. Ja tema lõunauni, mis tal tuleb siis kods magada kui tagasi jõuame, on omaette ooperiks muutunud.. Ta lihtsalt ei maga. ja häirib õdesid, kes tänu sellele ka ei maga :-( Ja mina olen väsinud ja kurb ja kuri ja ma üldse ei tahaks selline ema olla. Ehk et - Sa pole üksi :-) Nii mõneski peres on veel sarnased lood hetkel.
Postita kommentaar