Septembri alguses käisid emme, Emili ja Joonatan koos Viljandi vanavanematega seenel. Seeni oli lausa nii palju, et meie pere fanaatilisim seeneline vanaisa Jaak oli südamest nördinud, sest igasugune otsimise ja leidmise hasart puudus. Tee korviga autole tiir peale ja korv on seeni triiki täis. Emilile selline seenerohkus sobis, sest ta ei oleks viitsinud pikalt niisama metsas müdistada. Emme ja Joonatan suurt ei korjanud, vaid istusid mättal ja sõid pohli. Paraku ei ole meil toredast metsaskäigust ühtegi pilti pakkuda, sest kaamerat ei taibanud ju keegi kaasa võtta. See-eest pildistasime siis uisinaid seenepuhastajaid. Emili oli kohe väga usin. Kohe mitu tundi istus koos vanaemaga ja tegi tööd. Asjale lisas vürtsi seegi, et lapsele anti esimest korda elus nuga kätte. Kohe päris terav nuga. Emme oli seni vist arvanud, et terariistu tutvustame Emilile kuskil täisealiseks saades. Nüüd kui sai jupp aega kõrvalt jälgitud kui ilusti Emili noaga toimetas ja seeni lõikas, jääb emmele endalegi suht arusaamatuks, miks juba varem ei ole niisama ringi jooksvat ja jalus tolknevat tasuta tööjõudu köögis hakkimisel ära kasutatud.
2 kommentaari:
meie peres on ka tasuta tööjõud salati hakkimisel ära kasutatud. vanakooli kartulisalati vorstitükid on alati omaette vaatamisväärtuseks. tõsi, ka meil said köögitoimkonna päristegevused alguse just viljandist vanaema poolt, kus juba enne kaheseks saamist mirtel oli kõiksugustesse töödesse kaasatud.
hea ikka, kui on tarku vanavanemaid!
Postita kommentaar