Aplaus!

Emmel on kombeks Joonatanile uinumise soodustamiseks unelaule laulda. Või no, mis kombeks, olgem ausad ega ta ilma ei uinu ka. Emilile laulame ka juba suht sünnist saati igal õhtul. Pikapeale on sissetöötatud repertuaar  hakanud ausalt öeldes kergelt siibrisse viskama. Väike arvutustehe näitab, et mõnda popimat pala (Tihase tukkuma laulis tuul, Karumõmmi unelaul, Ema kui mina kord suureks saan jt) on emme viimase kolme aasta jooksul esitanud oma paartuhat korda kindlasti. Emili on unelaulude osas äärmiselt konservatiivne ning nõuab reeglina igal õhtul samu laule ning mingeid uuendusi ei salli. Emme üllatuseks selgus, et Joonatan on hoopis teist masti mees (no tegelikult on see nii kõikide asjadega ning ei peaks enam kedagi eriti üllatama). Kui end väga pikalt ühte laulu laulma unustada, antakse koheselt togimisega märku, et grammofoninõel võiks edasi liikuda. Sellest tulenevalt hakkaski emme uinutamise mõttes kõiksugu laulupeo-, estraadi- ja tudengirepertuaari esitama. Osa sobis, osa mitte. Ühel õhtul tuletas emme nelja aasta tagust noortelaulupidu meelde ning kandis ette Tätte-Ehala hiti "Ma tahan olla öö". Laulu lõppedes arvas emme, et pojake peaks juba enam-vähem uinunud olema, mispeale tõstis Joonatan pea, vaatas säravate silmadega emale otsa ning asus maruliselt aplodeerima. Nüüd ei teagi, kas esitus oli tõesti sedavõrd tasemel või näitas väikemees lihtsalt viimastel päevadel pidevalt kordamisele tulevat uut oskust kahte kätt kokkulüüa. 

Mälestuseks ka tänaõhtune unerepertuaar: Tihase tukkuma laulis tuul; Kord läksid kolm sõpra; Mullu mina muidu; Bursihiilgus; Vanamehe laul; Äiu-äiu (viimane tuli esitamisele ca 10x järjest)