Minu ja Emili hiljutine Brüsseliskäik (millest ehk ka siin veidi pikemalt pajatame) pani mind mõtlema poiste ja tüdrukute erinevuste üle. Eeskätt just selle üle, et kui erinevalt nad mängimisse sellises eelkoolivanuses suhtuvad. Õigemini pani mind selle üle mõtlema mu kallis sõber Eveli ja meie vestlused sel teemal. Nüüd kodus omi lapsi jälgides, olen sunnitud tõdema, et suur osa Emili ja Joonatani "kaklustest" saavadki alguse sellest, et nende ootused teineteisele on ebarealistlikud. Ma pole varem osanud sellise pilguga asju näha ja suur tänu Evelile selle eest.
Näiteks. Joonatan tahab mõõgelda, trügida, rahmeldada ja kui tal isegi õnnestub Emili nõusse saada, et mõõkleme, lõpeb asi tavaliselt üpris kiiresti Emilipoolse totaalse hädakisaga. Joonatan lihtsalt mängib nagu poiss, samas kui Emili jaoks on tegemist üleigasuguse piiri füüsilise rünnakuga. Seda, kust meie kahepoolene on mõõklemist õppinud ärge minult küll küsige. Võibolla sõjaajaloofanaatikust isa teab tõde.
Igatahes, täpselt vastupidised olukorrad on samuti tihedad. Emili tahab rahulikult joonistada või nukkudega mängida ning Joonatan lihtsalt sõidab mängule sisse. Järgneb taaskord Emili ülivalulik reageering, mida mina ehk mitte kõige pedagoogilisemalt nimetan kiunumiseks. Joonatan lihtsalt on selline füüsiliste mängude tüüp (poiss noh) ja Emili on ka muidugi eriline printsess hernetera. Iga väiksemgi puudutus ja haiget saamine leiab valjult äramärkimist.
Nii, et tulebki välja, et me oleme lõhkise küna ees. Emilil oleks vaja kedagi, kes temaga rahulikke mänge mängida tahaks ja Joonatanil teist omasugust rahmeldajat. Meil neid paraku pakkuda ei ole. Eks lasteaias nad siis saavad neid vajadusi rahuldada, kuid kodus peavad ilmselt õppime teineteisega kohanduma. Ja õpivad ka. Mängivad tegelikult igasugu mänge üpris tublisti omavahel.
Mis mind aga üllatas, oligi see, et ma ei ole varem osanud neid tülisid üldse selliselt näha. Tagasi oma lapsepõlvele mõeldes on see tegelikult igati loogiline. Mina nimelt ei mänginud tüdrukute mänge (loe: nukkudega) ja minu vend ei rahmeldanud ega mõõgelnud (kaugel sellest). Meil olid teistsugused mängud meie loodud maailmas. Kokkupõrked tekkisid hoopis teiselt pinnalt. Kui nüüd hästi meenutada, siis üks kord me mõõklesime küll. Mitte üksteise vastu, vaid see toimus siis, kui me läksime metallist saslõkivarrastega (sic!) naabersuvila lastele mingit karistusaktsiooni korraldama. Mille eest, enam ei mäleta. Kindlasti õiglase kättemaksu nimel. Muide nende naabrilaste seas oli ka hilisem kuulus laulustaar ja tantsutäht Koit Toome. Mõtelge, mis oleks saanud, kui ta oleks näiteks minu saslõkivarda ette jäänud. Need, raiped, olid ju hirmteravad!
reede, 13. juuli 2012
Ergutamaks laste fantaasiat
Tundub, et lätlased on asja tõsiselt võtnud. Siin nähtav, võibolla, et mitte kõige maalilisem, ülesvõte pärineb Riia lennujaama mängunurgast. Olgu öeldud, et totol nähtav lauake ja kolm tooli moodustasidki kogu mängunurga sisustuse. Meie "fantaasiavaene" laps istus seal mõnda aega, korra ronis kogu täiega lauale, pöördus oma sama üleküllastunud emme poole küsimusega "Mida siin teha saab?" ning mõistlikku vastust saamata, andis alla ning "väljus" "nurgast" (loe: astus kolm sammu vasakule).
Mulle jäigi arusaamatuks, et kas endisele idabloki riigile sobivalt oli kogu ülejäänud inventaar lihtsalt tuuri pandud (mängunurk asub ju turvakontrolli järgses alas, mõni asi siis liumägi või kiikhobu kaenlas lennukile ronida, iseäranis kui ärimehel on kiire töötempo juures lastele kingitused ostmata jäänud) või äkki näeb miski eurodirektiiv ette, et igas lennujaamas peab laste mängunurk olema ja lätlased siis tegid vaibast ja aiamööblist ka ühe sellise valmis.
Või äkki kõik teised lapsed ja nende vanemad mängivadki seal ennastunustavalt fantaasiamänge. Et nagu söövad õhupannkooke ja ehitavad õhulosse. Sel juhul olid nad ilmselt ise ka õhust, sest meie istusime antud nurga kõrval ca 45 minutit ja ühtki last seal mängimas ei kohanud.
WANTED!
Mõni päev tagasi läks kaduma Joonatani ööuni.
Me oleme ääretult kurvad ja igatseme kallist sõpra väga.
Joonatani ööuni jõudis enne kaotsiminekut meie peres kõigest paar nädalat viibida ja me hakkasime teda väga armastama.
Tundemärgid: magus, sügav, rahulik, sisaldab palju vahvaid unenägusid.
Eriti häiritud on tekkinud olukorrast kadunud ööune suur sõber Emme ööuni.
Kui keegi peaks Joonatani ööund kuskil kohtama, siis palun-palun-palun öelge talle, et me väga ootame teda tagasi ja elu ilma temata on just varastel hommikutundidel üks suur hädaorg.
kolmapäev, 11. juuli 2012
Annika
Täna leidis emme ja Emili vahel aset dialoog, mis võtab päris hästi kokku Emili olemuse.
Emili ja Joonatan pugivad hommikuputru ja leiavad sealt seest kakaonibse, mis emme mingi uitmõtte ajel sinna lisanud oli.
Emili: Miks need kasulikud on?
Emme: Toorkakaos on väga palju mineraale. Söö, siis kasvad suureks ja tugevaks.
Emili: Ma ei taha tugevaks kasvada.
Emme: Sa siis ei taha olla nagu Pipi?
Emili: Ei. Ma tahan olla nagu Annika.
Tõsi ta on. Emili ei ole mitte üks teps nagu Pipi ja on kohe täitsa nagu Annika. See on tegelikult nii armas. Ainus mure on selles, et emme on vist rohkem nagu Pipi ning peab nüüd õppima aksepteerima seda väikest Annikat, kes kohe üldse ei taha Pipi olla. Näiteks viimati Belgias lõbustuspargis nägi emme kurja vaeva, et lasta Emilil rahus karuselli kõrval seisata ja oma vähest julgust kokku koguda. Emme oleks ju kohe, Emili kaenlas, karusellile tormanud ja alles hiljem võibolla veidi hirmu tundnud. Jah, Emili sai karusellil aru küll, et on väga äge ja hiljem sõitis veel ja veel, kuid see seismise, vaatamise ja enda kogumise hetk enne igat uut karuselli, ei jäänud sellest grammigi lühemaks.
Huvitav, kas elus hakkama saavad pigem Pipid või Annikad? Aga kummad õnnelikumad on?
Tellimine:
Postitused (Atom)