Millal maksan memme vaeva?

Teatame uhkusega, et meie järeltulev põlv alustas täna ametlikult memme vaeva maksmist.
Olime nimelt Suislepas ja lapsed toimetasid asiselt õues. Joonatan oli reibas ja rõõmus ning keegi kohalviibinud vanemlikust ega vanavanemlikust kontingendist ei tundnud endas erilist motivatsiooni teda lõunaunne panema hakata. Hilisel pärastlõunal juhtus aga selline lugu, et laste mängu jälgival emmel tikkus diivanil silm vägisi kinni vajuma. Tegigi siis emme lastele ettepaneku, et täna võiksid nemad hoopis emme lõunaunne panna. Emili ja Joonatan haarasid mõttest kinni ning järgnes emme selja sügamine neljal käel ning Emili esitas ka unelaulu "Väikesed täiskasvanud kõik magavad juba...". Emme jäi sügavalt magama ja lapsed suundusid õue koos vanaemaga toimetama.
Pikk unevaba päev värskes õhus pani ühtlasi veel aluse mõnusale jalgpalliõhtule, sest noorem generatsioon lükkas teel Suislepast Viljandisse silma joonelt kinni ja ei avanud seda ka tuppa transportimise käigus rohkem kui vaid hetkeks. Nii saidki vanemad kell pool kümme üksteisele sügav hämmeldus näos otsa vaadata, teleka käima panna ja külma õlle klaasidesse valada. Ei mingeid vaidlusi ja väljapressimisi teemal, et kelle kord on lapsi magama panna ja kes saab rahus vutti vaadata.
Elu nagu lill!

Piiter

Emili ja Joonatan pakkisid oma seitse ( või pigem seitsekümmend) asja ja sõitsid suveks vanaema juurde maale. Täpsemalt Viljandisse. Emme ja issi aga pakkisid oma seitse asja, võtsid vanaisa Jaagu kaasa ning põrutasid rongiga kolmeks päevaks Piiterisse. Seal sulanduti kiiresti kohalike sekka ning viimaseks päevaks saavutati tase, kus võis juba vabalt muuseumides kohalikena esineda ja tänaval turistidele teed lähimasse metroopeatusesse juhatada.
Eestile lähim suurlinn tervitas meid mõnusalt sooja ja veidi vähem mõnusalt tuulise ilmaga. Olime tegusad ja nägime palju, läbides oma väikeste jalakestega kümneid kilomeetreid päevas. Käisime Venemaa vanimas, Peterburi Aleksandri Teatris, Ibseni "Hedda Gableri" ja Gogoli "Revidenti" vaatamas, sõitsime laevaga Peterhofi, teise laevaga Neeval ja kanalitel, kolasime Peeter-Pauli kindluses ja ronisime Iisaku katedraali kupli alla, külastasime Mensikovi paleed, sõjamuuseumi, Marli lossi, Dostojevski, Krõlovi ja Tsaikovski haudu. Puskini muuseumi meid paraku ei lastud ja Peterhofi palee ukse ees keerles nii lõputu saba, et piirdusime vaid imelise pargi ja purskkaevudega.
Hommikusöögiks sõime kaaviari ja kõrvale jõime sampanjat. Vabanduseks võib öelda, et tegemist oli pulmaaastapäevaga.
Lapsed samal ajal kasvasid kõvasti suuremaks. Joonatan jättis oma lainetavad lokid Viljandi juuksuri põrandale ning õppis iseseisvalt pükse jalga panema. Olla oldud väga tublid ning vanemate paiknemise või naasimise vastu mingit huvi ei ilmutatud. Õnneks läksid ka ilmad soojaks ja Viljandi kui suvituslinn leidis eesmärgipärast kasutamist.
Nüüd puhkame nädalapäevad kodumaal ning siis pakivad juba emme ja Emili oma seitse asja, võtavad vanaisa Jaagu kaasa ning põrutavad Euroopa pealinna Brüsselissse sõpradele ja sugulastele külla.

Nalju ja naljandeid

Emme: Mul kurk valutab.
Joonatan (hoolivalt): Kuhu sa selle ära lõid?

Joonatan lõpetab söömise: Aitäh, kõht on täis. Mutionu külas käis. Väga hea toit oli. (see kordub päevast päeva. Miks või kust, me tõesti ei tea.)

Emili on unine ja ei taha ülestõusta, kuid on lasteaiapäev. Joonatan istub Emili voodi kõrval ja muudkui laulab: Pasunad puhuvad, tõuske üles magajad! Tuul puhub pasunat, tõuske üles magajad!

Emme meigib ennast ja Joonatan jälgib teda. Pikalt. Kui emme ripsmete värvimiseni jõuab, küsib Joonatan: Mis sa OMETI teed?

Seoses Ipadi lisandumisega meie leibkonda, teevad ka lapsed esimesi tutvusi puutetundlikkusega.
Emme istub diivanil ja kirjutab midagi oma arvutis. Joonatan läheneb, algul jälgib toimuvat, ühel hetkel hakkab paaniliselt arvutiekraani näpuga taguma. Kui see ei tööta, siis võtab terve käe appi ja üritab keset ekraani ilutsevat kujundit vasakule ära vedada.
Emme: See ei ole touchekraan.
Joonatan jääb mõttesse.
Joonatan: Ei ole jah tatsekraan.

Joonatan käib mööda tuba ringi ja hoiab oma kõrvu peos. Emili seletab midagi laua ääres.
Joonatan: Ma ei usu oma kõrva, et mis Emili räägib.

Aitäh!

Üks suur tänu inglitele, politseile ja päästeteenistujatele!
Eile Tallinna kesklinnas auto küljest leitud pomm oli meie kodust 150m ja Emili lasteaiast 50m kaugusel. Me käime ja sõidame sellest kohast igapäevaselt mööda.
Lasteaed jäi politsei poolt eraldatud ala sisse. Eile oli suhteliselt seikluslik, Joonatanil ikka ülipõnev aknast vilkuritega autosid vaadata ja Emilile järgi minnes politseiga juttu teha. Täna alles jõuab kohale, et mis oleks.....

Hommikune nipinurk

Ja nüüd kallid lugejad, midagi eluks vajalikku:
Kuidas korraldada koduste vahenditega ja suurema vaevata iseendale väiksemat sorti infarkt või suuremat sorti ehmatus.
1. Pesta ära vihmakile (no tegelikult see esimene etapp ei ole obligatoorne, saab läbi ka täitsa kuiva tumedamat sorti riideeseme või kilega)
2. Minna rõdule ja riputada kile magamistoa akna taha konksu külge kuivama
3. Tulla tuppa ja selle kahe (2!) sekundi jooksul unustada täielikult eelneva viie (5!) sekundi jooksul toimunu
4. Tõmmata magamistoa aknal kardin üles ja olla sekundi (1!) jooskul täiesti veendunud, et su kolmanda korruse rõdul seisab mingi tont (varas, sarimõrtsukas jne), kes valmistub aknast sisse ronima.

See on hea mäng veel selles mõttes, et saab täitsa üksi mängida ja lugematu arv kordi, sest tänu kolmandale punktile tundub iga kord nagu esimene.

Jõudu seltsimehed!