Piiter

Emili ja Joonatan pakkisid oma seitse ( või pigem seitsekümmend) asja ja sõitsid suveks vanaema juurde maale. Täpsemalt Viljandisse. Emme ja issi aga pakkisid oma seitse asja, võtsid vanaisa Jaagu kaasa ning põrutasid rongiga kolmeks päevaks Piiterisse. Seal sulanduti kiiresti kohalike sekka ning viimaseks päevaks saavutati tase, kus võis juba vabalt muuseumides kohalikena esineda ja tänaval turistidele teed lähimasse metroopeatusesse juhatada.
Eestile lähim suurlinn tervitas meid mõnusalt sooja ja veidi vähem mõnusalt tuulise ilmaga. Olime tegusad ja nägime palju, läbides oma väikeste jalakestega kümneid kilomeetreid päevas. Käisime Venemaa vanimas, Peterburi Aleksandri Teatris, Ibseni "Hedda Gableri" ja Gogoli "Revidenti" vaatamas, sõitsime laevaga Peterhofi, teise laevaga Neeval ja kanalitel, kolasime Peeter-Pauli kindluses ja ronisime Iisaku katedraali kupli alla, külastasime Mensikovi paleed, sõjamuuseumi, Marli lossi, Dostojevski, Krõlovi ja Tsaikovski haudu. Puskini muuseumi meid paraku ei lastud ja Peterhofi palee ukse ees keerles nii lõputu saba, et piirdusime vaid imelise pargi ja purskkaevudega.
Hommikusöögiks sõime kaaviari ja kõrvale jõime sampanjat. Vabanduseks võib öelda, et tegemist oli pulmaaastapäevaga.
Lapsed samal ajal kasvasid kõvasti suuremaks. Joonatan jättis oma lainetavad lokid Viljandi juuksuri põrandale ning õppis iseseisvalt pükse jalga panema. Olla oldud väga tublid ning vanemate paiknemise või naasimise vastu mingit huvi ei ilmutatud. Õnneks läksid ka ilmad soojaks ja Viljandi kui suvituslinn leidis eesmärgipärast kasutamist.
Nüüd puhkame nädalapäevad kodumaal ning siis pakivad juba emme ja Emili oma seitse asja, võtavad vanaisa Jaagu kaasa ning põrutavad Euroopa pealinna Brüsselissse sõpradele ja sugulastele külla.