Paar sõna popil teemal

Viimastel päevadel on tänu paarile kõrgel ametikohal olevale mehele meedias taastõstatunud soolise võrdsuse temaatika. Pean siin silmas GAGi direktori pehmelt öeldes rumalaid ütlusi seoses koolikoka otsingutega ja sellele lisandunud Haapsalu keskerakondlasest linnapea arvamust, et "linnajuht võiks ikka mees olla". See selleks. Iga tervemõistuslik inimene peaks arusaama, et taadid räägivad lolli juttu. No ja kui ei saa, siis mis parata. Vägisi kellegi tõekspidamisi ei muuda ja targemaks ei tee. Kui standardvarustuses pole filtrit aju ja suu vahele kaasa pandud, siis hiljem juurde ka enam ei installeeri.
Mina ei ole feminist. Kaugel sellest. Arvestades, et kõik laenumaksed, elektriarved, lasteaiatasud jne. tasub meie peres Allan ja mul pole õrna aimugi nende suurusest, siis oleks minu poolt ka kaunis silmakirjalik mõnede feministlike hüüdlausetega lagedale tulla. Siiski leidis meil siin kodus aset üks söögilaua vestlus, mille tagajärjel tõstis naisõigluslane minus pead. Nimelt rääkis Emili, et neil on lasteaias võimlemistunnis selline kord, et poisid peavad jooksma kaks tiiru ümber maja ja tüdrukud ühe. No mismõttes!! Ma sain kohe täitsa pahaseks. Kes see võimlemisõpetaja enda arvates õige on, et teeb sellise süsteemi. Jutt on 5 -6 aastastest lastest. Õpetaja muide on naissoost. Loomulikult pöördusin ma sel teemal lasteaia poole. Ma ei tea. Võibolla reageerisin üle, kuid mulle tundub, et just sellistest esmapilgul pisiasjadest saavadki suured asjad alguse ja kasvavad hilisemad Agurid ja need muud mehed (ma tõesti ei mäleta, mis selle Haapsalu taadi nimi oli). Jooksmine jooksmiseks, kuid see on ju otsene signaal, et tüdrukud on nõrgemad-kehvemad-ei saa hakkama. Ärgem andkem lastele selliseid signaale, sest see ei ole ju tõsi. Ma võin kihla vedada, et Emili rühmas on tüdrukuid, kes nii mõnelegi poisile jooksmises silmad ette teevad. Emili küll ilmselt mitte aga kabes kotib ta see-eest suure tõenäosusega neid kõiki. Kotib mind ja Allanitki. Ja Allan võib seoses poiste ja tüdrukute võimekusega rääkida toreda minevikumälestuse, kuidas ta põhikoolis Anu Sääritsa käest tappa sai.

Kuidas lapsed ühe minutiga uinuma saada.

Eile õhtul uinusid meie lapsed põhimõtteliselt sel hetkel kui pead patju puutusid. Seda juhtub meie majas harva. Haruharva. Nipp ise aga oli järgmine.

Pühapäeva hommik. Ärkasime. Nagu ikka Joonatan minu kaisus ja Emili ning Allan "lastetoas". Üritasin Ipadist Melchiori raamatute teist osa lugeda. Joonatan muidugi eriti ei lasknud vaid käis pinda, et antaku väärt vidin talle mängimiseks ja ärgu aetagu sellist lolli juttu nagu "minu raamat on siin sees". Lõpuks mehike siiski andis alla ja suundus teise tuppa autodega mängima. Asemele tekkis Emili, kes võttis emme kõrval koha sisse ning asus vapralt veerima. Korraks käis mul küll peast läbi mõte, et võibolla ei ole kõige parem idee oma viieaastast verise kriminulli abil lugema õpetada, kuid põnev oli ja kasvatusteadus jäi tahaplaanile. Pikalt seda lõbu siiski ei pakutud, sest kolmene asus magavale isale ja lugevale emale valjuhäälselt edastama infot oma kõhu pehmelt öeldes tühja seisukorra kohta. Ajasime siis kargud alla ja suundusime allakorrusele. Tegime hommikusöögi ja konsumeerisime selle. Kuna ilm oli imeilus ja polnud üldsegi kindel, et kui pikalt selliseid päevi veel pakutakse, siis otsustasime jaguneda gruppidesse ja mina suundusin lastega ratastega parki ja Allan asus rõdu värvima. 

Seoses ratasega vajab mainimist kolm päeva tagasi toimunud tõsine areng. Võiks isegi öelda suur läbimurre. Emili nimelt õppis ilma abiratasteta sõidu selgeks. Kuna need abirattad olid ainult üks suur nuhtlus, siis oli tervel perel neist juba kopp ees ning reede õhtul me panime noore (ja vägagi argliku) daami lihtsalt "uju või upu" olukorda. Sõitsime abikatega Kadriorgu ja siis lihtsalt kruvisime need julmalt küljest ära ja teatasime, et nüüd ei jää muud üle kui ilma abikateta koju sõita, sest teist varianti ei ole. Istus ratta selga ja sõitis nagu kulda. Mul oli ikka karp kohe mitu minutit lahti. Elus poleks uskunud, et sõidabki. Nüüd on elu nagu hernes, sest me liigume hulga kaupa ja suurtel kiirustel. Emili oma rattal ja mina ning Joonatan tõukeratastega. 

Tulles aga tagasi pühapäeva juurde, siis käisime Saunamänguväljakul kiikumas ja pärast veel Politseiaias ronimas ja ratastega sõitmas. Seal on muidugi see värk, et lapsed trügivad tõukekatega sinna rularampidesse trikitama ning töllavad siis teismelistel jalus ning kõik see ajab natuke hirmu nahka aga noh neile meeldib ja mina põrnitsen mulle "ema, palun kutsuge oma põngerjad siit eest ära" näoga teismelistele külma rahuga "ega see teie isiklik ramp ei ole" näoga vastu. 

Edasi oli meil kokkulepitud onutütar Meriliniga ühine kinoskäik. Viisime siis rattad koju, korjasime perepea kaasa ning suundusime trammiga kinno. Filmiks oli "Smurfid 2". Oh jeesus. Sisutühi ja paksult jalaga tagumikku huumorit täis holliwoodi kräpp. Aga no mis ma saan öelda, lastele meeldis. Mida vägivaldsem nali, seda valjema häälega Joonatan naerda möirgas. Ja ma ei liialda. Iga kord kui võlur Gargamel kassi õhku lennutas, kostis Joonatani kohalt homeerilist naeru. Siit panime kõrva taha, et liiga tihti sellist huumorit sellele poisile pakkuda ei maksa. 

Kinost suundusime Vapianosse, kus Merilini eeskujul võeti loomakujulised lastepitsad. Mainigem ära, et kinos oldi konsumeeritud popcorni, nii et junkfood ruulis täiega. Kuna pitsadest enamus jäi söömata siis pakkisime need õhtust meelelahutust (korvpall) silmaspidades kaasa. Meiega liitunud Mihklil, Maril ja Sassul oli tekkinud plaan suunduda vabaõhumuuseumisse ja kuigi Joonatan ilmselt ei olnud enam esimeses värskuses, otsustasime, et kuna Brüsseli sugulasi näeb harva, siis läheme ikkagi kaasa ja ei suundu koju vahepuhkust pidama. Mõeldud tehtud. Allan jäi koju ja meie pakkisime rattad autosse ning suundusime Rocca al Maresse. Seal rallisid lapsed ratastega ligi 1,5 h sellise hooga mööda autovabu jalgteid, et pead otsas märjad. Tegime Kolu kõrtis väikse kehakinnituse ning poole kaheksa paiku (kui tegelikult oleks olnud õige aeg Joonatanpoiss kodus vanni ja voodisse suunata) suundusime koos Mihkli ja Meriliniga Saku Suurhalli Eesti-Valgevene mängule kaasa elama. Allan oli varakult kohale läinud ja meile täiesti suurepärased istekohad muretsenud. Plaksutasime ja huilgasime 2h jutti. Vahepeal juba näost halliks vajuma hakanud väikemeest turgutasime absoluutselt kõigi lapsekasvatusreeglite, terve mõistuse ja oma parema äranägemise vastaselt sokolaadikommidega. Suhkur töötas ning mängu lõpus vehkis Joonatan vapralt Eesti lipukesega ning röökis nagu ülejäänud 6500 inimest "Eesti, Eesti". 

Kelle 22.30 jõudsime siis lõpuks koju ning panime lapsed magama. 

Selline päev siis. Oli väga tore ja peaaegu täiesti vingumiste vaba. (Haruldane!). Laste tervist ja närvikava silmaspidades, seda siiski liiga tihti korrata ei maksa. 

Joonatani unistus

Suur sünnipäevade hooaeg on ukse ees. Nagu igal aastal võtab kahekuuline periood septembri keskpaigast novembri keskpaigani emme võhmale. Emili sünnipäev- Allani sünnipäev-Joonatani sünnipäev- isadepäev. Kogu selle peo ja pillerkaari lõpuks on fantaasia otsas ja toss väljas aga Jõulud koputavad ülbelt uksele, nii et pääsu pole ja kergemat hingamist enne jaanuari algust ei anta.
Arutasime siin võimalikke pidusid ja peokohti ning üritasime Emilile mõistust pähe panna, et noor daam loobuks ometi ideest oma pidu Batuudikeskuses pidada. Joonatan ka mõtles kaasa ning teatas siis:
Mina tahaksin oma sünnipäeva pidada sellises kolmekorruselises kohas, kus kõige all on mängimise koht, keskel on veepark, kus saab ujuda ning kolmandal korrusel (tähendusrikas paus), kolmandal korrusel on autoremont.
Keegi teab sellist kohta vä?