Pühapäeva hommik. Ärkasime. Nagu ikka Joonatan minu kaisus ja Emili ning Allan "lastetoas". Üritasin Ipadist Melchiori raamatute teist osa lugeda. Joonatan muidugi eriti ei lasknud vaid käis pinda, et antaku väärt vidin talle mängimiseks ja ärgu aetagu sellist lolli juttu nagu "minu raamat on siin sees". Lõpuks mehike siiski andis alla ja suundus teise tuppa autodega mängima. Asemele tekkis Emili, kes võttis emme kõrval koha sisse ning asus vapralt veerima. Korraks käis mul küll peast läbi mõte, et võibolla ei ole kõige parem idee oma viieaastast verise kriminulli abil lugema õpetada, kuid põnev oli ja kasvatusteadus jäi tahaplaanile. Pikalt seda lõbu siiski ei pakutud, sest kolmene asus magavale isale ja lugevale emale valjuhäälselt edastama infot oma kõhu pehmelt öeldes tühja seisukorra kohta. Ajasime siis kargud alla ja suundusime allakorrusele. Tegime hommikusöögi ja konsumeerisime selle. Kuna ilm oli imeilus ja polnud üldsegi kindel, et kui pikalt selliseid päevi veel pakutakse, siis otsustasime jaguneda gruppidesse ja mina suundusin lastega ratastega parki ja Allan asus rõdu värvima.
Seoses ratasega vajab mainimist kolm päeva tagasi toimunud tõsine areng. Võiks isegi öelda suur läbimurre. Emili nimelt õppis ilma abiratasteta sõidu selgeks. Kuna need abirattad olid ainult üks suur nuhtlus, siis oli tervel perel neist juba kopp ees ning reede õhtul me panime noore (ja vägagi argliku) daami lihtsalt "uju või upu" olukorda. Sõitsime abikatega Kadriorgu ja siis lihtsalt kruvisime need julmalt küljest ära ja teatasime, et nüüd ei jää muud üle kui ilma abikateta koju sõita, sest teist varianti ei ole. Istus ratta selga ja sõitis nagu kulda. Mul oli ikka karp kohe mitu minutit lahti. Elus poleks uskunud, et sõidabki. Nüüd on elu nagu hernes, sest me liigume hulga kaupa ja suurtel kiirustel. Emili oma rattal ja mina ning Joonatan tõukeratastega.
Tulles aga tagasi pühapäeva juurde, siis käisime Saunamänguväljakul kiikumas ja pärast veel Politseiaias ronimas ja ratastega sõitmas. Seal on muidugi see värk, et lapsed trügivad tõukekatega sinna rularampidesse trikitama ning töllavad siis teismelistel jalus ning kõik see ajab natuke hirmu nahka aga noh neile meeldib ja mina põrnitsen mulle "ema, palun kutsuge oma põngerjad siit eest ära" näoga teismelistele külma rahuga "ega see teie isiklik ramp ei ole" näoga vastu.
Edasi oli meil kokkulepitud onutütar Meriliniga ühine kinoskäik. Viisime siis rattad koju, korjasime perepea kaasa ning suundusime trammiga kinno. Filmiks oli "Smurfid 2". Oh jeesus. Sisutühi ja paksult jalaga tagumikku huumorit täis holliwoodi kräpp. Aga no mis ma saan öelda, lastele meeldis. Mida vägivaldsem nali, seda valjema häälega Joonatan naerda möirgas. Ja ma ei liialda. Iga kord kui võlur Gargamel kassi õhku lennutas, kostis Joonatani kohalt homeerilist naeru. Siit panime kõrva taha, et liiga tihti sellist huumorit sellele poisile pakkuda ei maksa.
Kinost suundusime Vapianosse, kus Merilini eeskujul võeti loomakujulised lastepitsad. Mainigem ära, et kinos oldi konsumeeritud popcorni, nii et junkfood ruulis täiega. Kuna pitsadest enamus jäi söömata siis pakkisime need õhtust meelelahutust (korvpall) silmaspidades kaasa. Meiega liitunud Mihklil, Maril ja Sassul oli tekkinud plaan suunduda vabaõhumuuseumisse ja kuigi Joonatan ilmselt ei olnud enam esimeses värskuses, otsustasime, et kuna Brüsseli sugulasi näeb harva, siis läheme ikkagi kaasa ja ei suundu koju vahepuhkust pidama. Mõeldud tehtud. Allan jäi koju ja meie pakkisime rattad autosse ning suundusime Rocca al Maresse. Seal rallisid lapsed ratastega ligi 1,5 h sellise hooga mööda autovabu jalgteid, et pead otsas märjad. Tegime Kolu kõrtis väikse kehakinnituse ning poole kaheksa paiku (kui tegelikult oleks olnud õige aeg Joonatanpoiss kodus vanni ja voodisse suunata) suundusime koos Mihkli ja Meriliniga Saku Suurhalli Eesti-Valgevene mängule kaasa elama. Allan oli varakult kohale läinud ja meile täiesti suurepärased istekohad muretsenud. Plaksutasime ja huilgasime 2h jutti. Vahepeal juba näost halliks vajuma hakanud väikemeest turgutasime absoluutselt kõigi lapsekasvatusreeglite, terve mõistuse ja oma parema äranägemise vastaselt sokolaadikommidega. Suhkur töötas ning mängu lõpus vehkis Joonatan vapralt Eesti lipukesega ning röökis nagu ülejäänud 6500 inimest "Eesti, Eesti".
Kelle 22.30 jõudsime siis lõpuks koju ning panime lapsed magama.
Selline päev siis. Oli väga tore ja peaaegu täiesti vingumiste vaba. (Haruldane!). Laste tervist ja närvikava silmaspidades, seda siiski liiga tihti korrata ei maksa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar