Issi on Jänes, oi vabandust, Tiiger

Enamus inimesi ilmselt värvis möödunud nädalavahetusel mune. Meie värvisime hoopis issi ära ning täitsa ilus ja kirju ja pidupäevane sai. Koksima teda seekord ei hakanud, sest eks ta vatti näeb siin emme ja lastega niigi iga päev.

Asi sai tegelikult alguse sellest, et Emilile kingiti näomaalingute komplekt, kuid nagu arvata oligi, keeldus neiu kategooriliselt seda enda peal kasutada laskmast. Küll aga leidis positiivset vastukaja emme poolt möödaminnes tehtud ettepanek, et värvime siis issile hoopis näo pähe. Ilu nõuab ohvreid ning nii me siis issist Tiigri tegimegi.

Järgmisena tahaks emme väga Joonatani mõneks koletiseks teha ning temaga siis mänguväljakule ( või Emilile lasteaeda järgi) minna, kuid seda saab paraku ainult poisi lõunaune ajal tasakesi toimetades teostada. Võibolla võtame selle varsti plaani.

Euroopa südames - 2. osa

Leidke pildilt emme ja Emili

Olles lennureisist väljapuhanud ja sugulastega esimesed kallistused vahetanud, suundus issi koos onu Annoga kohalikule Rotalia kommersile ning emme ning vanaema Lembe koos hulga lastega Inna juhendamisel linna keskusega tutvuma. Paadunud erasektori inimestena ei olnud ei emmel ega issil varem Brüsselisse asja olnud. Järgmisel päeval suundusime tervelt üheteistkümnekesi (7 suurt ja 4 väikest) Hasseltisse täies õites Jaapani aeda vaatama ning pikniku pidama - oli väga mõnus ja soe ning 9 piknikulist sai reeglina kogu seda õndsust ka nautida, 10nes põgenes pidevalt suvalises suunas (me ei hakka mainimagi, kes see 10nes oli) ning 11nes siis järgnes varjuna ning üritas põgenikku tagasi tuua. Hea oli see, et 11nes inimene pidevalt vahetus. Kogu reisi vältel tegime veel hulgaliselt inimkatseid koos Joonataniga erinevates söögikohtades einestada ning mingist toidu või hetke nautimisest küll kordagi rääkida ei saanud. Hea kui sai taldriku tühjaks süüa ilma endast täiesti välja minemata. Tuleb tõdeda, et vaikselt hakkame juba mõistma neid lapsevanemaid, kes lastega välja sööma minekut ilma multikaid näitava pisividinata ette ei kujuta.

Aga tulles tagasi reisimuljete juurde, siis järgmisse päeva olid planeeritud Brüsseli poolt pakutavast hommikupoolikusse Autoworld ning pärastlõunasse Mini Euroopa. Autoworld sai kavva võetud just eeskätt Joonatani silmas pidades, kuid noormees lasi teel muuseumisse silma looja. Tegime siis plaanid ringi ning jalutasime pargis lootuses, et ehk magab natuke ja varsti virgub. Magas sügavalt. Edasi kohtusime mänguväljakul vanaema Lembe ja Meriliniga ning tüdrukud siis hullasid seal tunnikese. Autohuviline magas endiselt sügavalt. Otsustasime siiski muuseumisse suunduda, lootuses, et ehk tee peal ärkab. Ei ärganud. Nii me siis läksimegi autosid vaatama, pere ainus tõsine motorist kärus sügavas unes. Olgu kohe öeldud, et magas terve külastuse maha.

Vanaema koos laspselastega liivas hullamas.

Noored daamid ilusa autoga.

Joonatani ärkamise ajaks olime jõudnud muusemi poodi ning siis koges Joonatan elu kõige ilusamat lõunaunest ärkamist. Mees, kes reeglina pool tunnikest unisena emme süles joriseb, tegi luugid lahti, nägi kõikjal enda ümber riiuleid sadade väikeste autodega ning oli täpselt sekundiga maas ning näpp püsti ja nina vastu klaasi. Lasime tal siis südame rahus poes ringi uudistada ning ostsime ühe pisikese punase Fordi koju kaasa ka.

Edasi viis teekond meid metrooga läbi linna ning metroos leidis aset järgmine vahejuhtum alapealkirjaga " Eesti laps sai väljamaale".

Rahvastäis vagun.

Emili valjuhäälselt: Issi, kas sa tead, et need, kes on musta värvi, need on neegrid!

Issi ei reageeri piisavalt kiiresti.

Emili jätkab teise vanema poole pöördudes: Emme, kas sa tead, et need, kes on musta värvi, need on neegrid!

Ka emme ei jõua piisavalt kiiresti reageerida, sest nii issi kui vanaema Lembe on itsitama hakanud.

Emili mõeldes, et äkki vanemad ei saa päris täpselt aru, kellest või millest jutt käib, näpuga kaasreisija poole osutades: Emme! Näe, neeger!!

Õnneks kaasreisijad eesti keelt ei mõistnud.

Mini Euroopasse jõudes olid kõigil juba kõhud tühjad ning läbisime taas kohustusliku kava, kus osa seltskonnast sõi ning teine osa ajas põgenevat Joonatani mööda söögikohta ning sellega piirnevat ala taga. Poleks uskunudki, et nii väike laps nii väle võib olla.

Meie mehed karussellil.

SIIN EI OLE KALA!

Järgnevalt jagunes meie reisiseltskond kaheks - Emili ja Joonatan jäid koos vanaemaga Brüsselisse, kus nad veetsid suurema osa ajast koos Merilini, Eliise ja tädi Moonikaga ning emme ja issi suundusid kaheks ja pooleks päevaks Amsterdami. Mmmmmmmmmm......

Amsterdam oli tuuline ja jahe, kuid muuseumid olid huvitavad, hotell suurepärane, õlu hea ning linn ise täiesti võrratu. Lisaks kõigele muule sai teoks ka emme aastate pikkune unistus minna õhtul magama ning ärgata hommikul siis kui iseendal uni ära läheb. Me küll ei ole kõiki Euroopa pealinnu külastanud, kuid Amsterdam kuulub kindlasti meie mõlemi esikolmikusse.

Siiski jäi meile arusaamatuks, et mil moel neil seal lapsed ellu jäävad, sest mõningase vaatluse tulemusena tundus ilmvõimatu, et Joonatani sugune tegelane seal päevagi vastu peaks ilma jalgratta alla jäämata või kanalisse kukkumata. Kuigi me armastama oma väikseid pärijaid väga, tõdesime selle kahe päeva jooksul ikka korduvalt, et "issand kui hea, et nad on Brüsselis" - usutavasti kõik lapsevanemad saavad sellest aru.

Ühtlasi leidsime me Amsterdamist kaks suurt (ikka mitmekordset) raamatupoodi, kus müüdi ainult ingliskeelset kirjandust. Täielik imedemaa, ma ütlen! Ainult tänu tahtejõule ning meeldetuletusele kohvrite piirkaalust tagasilennul, lahkusime sealt kõigest paari raamatuga. Kokaraamatute osakond oli eriti muljetäratav ning sealt sai koju kaasa toodud "Moro. The Cookbook" ja "The hummingbird bakery. Cake Days." Esimesest on esimesed road juba valminud ning teisest valis Emili Lihavõteteks tehtava koogi juba välja. Esimese hooga lappas Emili terve raamatu läbi ning teatas absoluutselt iga pildi juures, et teeme seda - täpselt nii ilus raamat ongi!.

Teine koht, kus emmet shoppamisvaimustus tabas oli apteek ( jah te lugesite õigesti). Nimelt avastas ta seal, et Hollandis müüakse ju homoöpaatilisi ravimeid tavaapteegis ning nii ta veetiski tubli pooltunni riiuli ees hollandi keelseid silte lugedes (mis muide on täiesti loetav, kui on eelnevad teadmised inglise, saksa ja rootsi keeltest :-)) ning karpe korvi korjates.

Igatahes jäi see linn meie südameisse ning kindlasti läheme sinna kunagi veel.

Algne loosung Linnamuuseumi õuel teatas " I am sterdam", kuid selleks hetkeks kui me pildistama jõudsime olid ülejäänud tähed paraku minema viidud.

Brüsselisse naastes selgus, et ka ülejäänud osa perekonnast oli vahepeal kenasti hakkama saanud ning Joonatan, olles tõeline dzentelmen, ei pakkunudki vanaemale võimalust öösel tund või paar karjumist kuulata, sellised kontserdid jäid endiselt neile, kes neid hinnata oskavad ehk emme kuulas järgneval ööl kohe pikalt ja huviga, et mis poisil südamel.

Edasine programm nägi ette Europarlamendi ühiskülastust, sest seal töötavad teatavasti (isegi Emili teab) nii onu Mihkel kui onu Anno. Noored daamid leidsid istungite saali põrandast augu ning lõbustasid endid pikalt sellega, et kes seal augus elab ja kas ta hammustab, kui näpp sisse pista.

Tulevane eurojurist annab tööle pihta!

Päev enne ärasõitu käisime veel Brugges ning selle külje all asuvas lõbustuspargis, kus leidus sobilikke lõbustusi igale vanusele. Põhiliseks karussellitajaks ja kiikujaks kujunes oodatult emme, kuid kui Emili pärast mõningast veenmist ka atraktsioone külastama soostus, keeldus ta reeglina neilt vabatahtlikult lahkumast, nii et võib tõdeda, et selles osas traditsioonid jätkuvad ning on kellega kümne aasta pärast tõelistele ameerika mägedele minna.

Tagasilend oli edasilennust sündmustevaesem ehk kõik reisiseltskonna liikmed suutsid pildi kenasti taskust väljas hoida. Joonatan oli lausa nii kõva mees, et trallis veel kell üks öösel mööda Tallinna lennujaama ratastega kohvri järel joostes ringi.

Suur tänu kõikidele europealinlastele meid võõrustamast ning kindlasti tuleme kunagi jälle, sest sajast muuseumist 97 jäid ju külastamata.

Euroopa südames - 1. osa

Ja juhtuski nii, et ühel kevadisel ööl ärkasid Emili ja Joonatan tavalisest tunde varem, võtsid kaasa oma vanemad ja vanaema Lembe ning terve hunniku kohvreid ning suundusid lennujaama, et võtta ettekauaoodatud lennureis Brüsselisse, et lõpuks ometi järgi vaadata kuidas väikesed ja suured sugulased seal elavad. Emme ja issi pisut pelgasid, et ehk on lapsed öisest ärkamisest tingitult virilad, kuid väiksed vaprad reisisellid avastasid hoopis, et öine inimtühi lennujaam pakub harukordset võimalust juba enne hommikusööki kilomeeter või paar mahajoosta. Lennujaamas selgus ka tõsiasi, et planeeritud läbi Riia lendamise asemel pakutakse võimalust lennata läbi Helsingi, tundus mõistlik pakkumine olevat. Paraku selgus ka tõsiasi, et emme tervis, mis õhtul magama minnes oli olnud igati korras, halveneb suisa minutitega ning Helsingi lennule suundus ta juba vägagi tugeva kõhuvaluga, lendamine ei teinud olukorda paremaks, pigem vastupidi ning Helsingi lennujaamas tahtis pilt juba vägisi tasku minna ning reisiseltskonna täiskasvanud liikmete vahel leidis aset arutelu teemal, et kas lennata edasi või suunduda haiglasse. Emme enam lauseid moodustada ei suutnud ning osales mainitud keskustelus ainult näiliselt. Otsustati siiski edasilendamise kasuks. Õnneks oli Brüsseli lennuk väga mugav ja pooltühi ning stjuardessid pakkusid ka lahkelt valuvaigisteid. Emme ennustus, et suuretõenäosusega need lahkuvad tablettidega mitte harjunud organismist sama teed kui sinna sisenesid, sai mõni minut hiljem ka tõeks. Siiski muutus enesetunne niipalju paremaks, et õnnestus uinuda ning paar tundi hiljem vahetult enne Brüsselit ärgates, pidi emme tunnistama, et enesetundel pole enam väga vigagi ning ta oli taas võimaline suhtlema täislausetega ning märkama, et ka tema lapsed on lennukis. Tuli välja, et Emili ja Joonatan olid vahepealse aja täitnud söömise, vahekäiku mööda edasi-tagasi jooksmise ning stjuuardesside võlumisega. Joonatan olla ennast korraks isegi kokpiti võlunud. Vaadanud, et emme on taas kontaktne kolis poiss muidugi koheselt viimase sülle ning lasi seal kümmekond minutit enne maandumist silma looja, oleks ilmselt lasknud juba tunde varem, kuid polnud lihtsalt võimalust. Magavana koliski Joonatan issi kõhule Ergo kotti ning ärkas alles siis kui suur lennujaam läbitud, kohvrite ja vastutulnud onu Mihkli, onu Anno ja Eliisega taaskohtutud ning autodesse jagunetud.Ühtlasi sai selle kõigega kinnitust ka issi arvamus, et emmega on koos lastega keeruline kaugemale reisida, sest ta jääb igal reisil haigeks. Tõsi ta on – meenutame nii palavikus Lissaboni kui totaalse toidumürgitusega Tbilisit - ning poleks meil seekord vanaema Lembet kaasas olnud oleks emmel ilmselt pilt tasku ja issil lõplikult juhe kokku jooksnud. Aga igatahes Brüsselisse me jõudsime ning seal tervitasid lisaks suurtele ja väikestele sõpradele meid päike, kevad ja õites linn. Emili ja Joonatani ning nende vanemate edasistest seiklustest Euroopa südames juba edaspidi – püsige lainel!

Mõned pildid ka esimestest päevadest Brüsselis.

Emili ja Merilin aelemas kohalikul skulpuuril.

Mingi Ida-Euroopa jorss belglase auto kallal.

Noored daamid Emili ja Eliise said sõpradeks.

Piknik Jaapani aias õitsvate kirsside all.

Aga päev enne ärasõitu tegeldi Tallinnas sellise ajaveetmisvormiga - ühtlasi on tegemist ka Eccco, Huppa ja Lenne mitteametliku reklaamiga, sest vettpidavad riided osutusid tõesti ka vettpidavaiks.

Süües läbi sünnipäevanädala

Pidupäeva hommik koos võileivatordiga, mille kohta Emili väitis, et issi ise valmistas ja tema aitas. Taaskord näide teemal "lapsesuu ei valeta".

Kuigi number ei olnud ümmargune sai sel korral sünnipäeva tähistatud kohe pikalt ja mõnuga.

Teisipäeva hommikul jätsin lapsed tädi Leena hoolde ning valisin hommikusöögiks ja essee kirjutamiseks cafe More'i , õhtul käisin koos ülikooliajast pärit sõpradega sulgemiseelses Tigus, kolmapäeval koos Allaniga Platzis ( lisaks veel bowling ja Kormoranid), neljapäeval puhkasin kõhtu ja kogusin jõudu, reedel taas cafe More'is ema ja Joonataniga lõunatamas ning õhtul väga heade sõprade ja rohke veiniga F-hoones ning pidustustele sai punkt pandud laupäeval koos Leena ja Heinrichu, Allani, Emili ja Joonatani ning minu vanematega Kaberneemes OKOs. Kuigi kõik kohad ja inimesed pakkusid palju naudinguid ja rõõmu, oli pühapäevaks küll tekkinud tunne, et nüüd istuks natuke aega kodus ja sööks praekartuleid. Ma olen kogu aeg mõelnud, et küll restoranikriitikuil võib ikka ilus elu olla, kuid tuleb tunnistada, et selline asi võib ikka väga ruttu tüütuks muutuda ning peale paari kuud nad veavalt, et enam midagi eriti naudivad.

Nädalanali pärineb sel korral aga bowlingusaali baaridaamilt, kes Allani küsimusele, et kas teil siidrit ka on, vastas täiesti tõsimeeli - kas maasika, vaarika või ploomi? Ma algul arvasin, et ta kuulis valesti ja pakub meile mingeid mahlu, kuid siis selgus, et ta pakkus tõsti nimetatud Fizze (või oli see Kisse). Huumori muutis täiuslikuks fakt, et nende külmakapi sisu uurides, leidsime ise sealt ka täiesti korraliku kuiva siidri üles. Huvitav, kas Eesti on ainus riik Euroopas kus siidrit küsides võid pahaaimamatult kihiseva ploomijoogi õnnelikuks omanikuks saada?

Emili leidis Kaberneeme rannast südamekujulise kivi ning kinkis selle emmele sünnipäevaks.