Süües läbi sünnipäevanädala

Pidupäeva hommik koos võileivatordiga, mille kohta Emili väitis, et issi ise valmistas ja tema aitas. Taaskord näide teemal "lapsesuu ei valeta".

Kuigi number ei olnud ümmargune sai sel korral sünnipäeva tähistatud kohe pikalt ja mõnuga.

Teisipäeva hommikul jätsin lapsed tädi Leena hoolde ning valisin hommikusöögiks ja essee kirjutamiseks cafe More'i , õhtul käisin koos ülikooliajast pärit sõpradega sulgemiseelses Tigus, kolmapäeval koos Allaniga Platzis ( lisaks veel bowling ja Kormoranid), neljapäeval puhkasin kõhtu ja kogusin jõudu, reedel taas cafe More'is ema ja Joonataniga lõunatamas ning õhtul väga heade sõprade ja rohke veiniga F-hoones ning pidustustele sai punkt pandud laupäeval koos Leena ja Heinrichu, Allani, Emili ja Joonatani ning minu vanematega Kaberneemes OKOs. Kuigi kõik kohad ja inimesed pakkusid palju naudinguid ja rõõmu, oli pühapäevaks küll tekkinud tunne, et nüüd istuks natuke aega kodus ja sööks praekartuleid. Ma olen kogu aeg mõelnud, et küll restoranikriitikuil võib ikka ilus elu olla, kuid tuleb tunnistada, et selline asi võib ikka väga ruttu tüütuks muutuda ning peale paari kuud nad veavalt, et enam midagi eriti naudivad.

Nädalanali pärineb sel korral aga bowlingusaali baaridaamilt, kes Allani küsimusele, et kas teil siidrit ka on, vastas täiesti tõsimeeli - kas maasika, vaarika või ploomi? Ma algul arvasin, et ta kuulis valesti ja pakub meile mingeid mahlu, kuid siis selgus, et ta pakkus tõsti nimetatud Fizze (või oli see Kisse). Huumori muutis täiuslikuks fakt, et nende külmakapi sisu uurides, leidsime ise sealt ka täiesti korraliku kuiva siidri üles. Huvitav, kas Eesti on ainus riik Euroopas kus siidrit küsides võid pahaaimamatult kihiseva ploomijoogi õnnelikuks omanikuks saada?

Emili leidis Kaberneeme rannast südamekujulise kivi ning kinkis selle emmele sünnipäevaks.