Perepäev

Käisime kõik neljakesi Rotalia konvendis perepäeval, kus sai pisut nosida ning lastevõimlemisguru juhendamisel sporti teha. Lapsi oli koos pisut üle kümne ning üllatus-üllatus, kes oli ainus laps, kes keeldus igasugusest spordist. Loomulikult meie Emili, kes ootas hetke, mil kõik teised võimlesid ning lasi siis südamerahus suupistelaual hea maitsta. Samuti selgus, et tervislikud toitumisharjumused ei ole päris mööda külgi maha jooksnud, sest ahjust tulnud viinereid nähes küsis üllatunud laps: Mis need on? Tõsi ta on, viinereid me kodus tõesti ei tarbi. 

Joonatan, kes oli noorim perepäevaline, aga tegi kõik harjutused vapralt kaasa ( no tal puudus ka võimalus omil jalul matilt lahkuda) ning seda tõendab ka juuresolev pilt. Järgmisel päeval arvas ka Emili, et kui me jälle Otaalia komventi läheme, siis Emili ka võimleb. 

Tere hommikust!

Imeilus talvehommik, väljas paugub pakane ning läbi katuseakende piilub sisse väike päike. Emme ja Joonatan magavad magusasti oma ülemise korruse lounge's. Järsku kostab trepilt julma kolinat ning siis teatab kaval, kuid väga vali hääl mesimagusalt: "Kes siit tuleb?" ning vastust ootamata (või mis vastust värskelt äratatuilt, kuid alles unesegastelt ikka oodata) teatab ise: "See on meie väike armas Emini." Jõuab siis meie isiklik Kärbes Jaak magajateni ning asub uurima: "Kes meil siin magavad? Oi, emme ja Joonatan. Emini tuleb ka kaissu." Järgneb kaissupugemisoperatsioon. Möödub 5 sekundit rahu ja vaikust, misjärel Emili kargab püsti ning teatab: "Emini pikutas natuke" ning suundub toa teise otsa, kust tassib kohale Lotte memorikaardid ning asub neid usinasti voodisse ning voodi ette laiali loopima ise kommenteerides: "Emini mängib Lotte-kaartide mängu." Kui viimanegi kaart on karbist välja võetud, katab põrandat ning voodit ühtlane kaartide kiht. Emili ajab ennast püsti, seirab hindavalt oma kätetööd ning kostab etteheitvalt: "Oi, oi, oi, mis segadus siin on!" Seejärel pöörab kannalt ringi ning kaob lõbusalt iseendaga vesteldes trepist alla.

Joonatani näolt võib lugeda hämmastust ja imetlust - suur õde on kahtlemata iidoliks kujunemas. 

Jääaeg

Emili avastas meie DVD-riiulilt Jääaja multifilmi, me ei teadnud isegi, et meil selline film on. Vaatasime siis korra seda filmi ning alates sellest hetkest toimub meil siin pidev Jääaja mängimine. Emili oli alguses Mammut ning ülejäänud rollid jaotati siis emme (Tiiger), issi(Sid või Orav) ja Joonatani(üllatus-üllatus Beebi) vahel. Nüüd on aga Emili enamus ajast ise laiskloom Sid ning erinevad mänguloomad esindavad teisi tegelasi. Filmi lõpus kui Beebi uuesti oma issiga kokku sai, üllatas Emili meid sellega, et teatas: Beebi ei taha oma emme ja issi juurde. Beebi tahab veel loomadega jalutada. :-)

Temaatika poolest sobib see multikas antud hetke muidugi nagu valatult, sest istume siin pakasevangis nagu oleks koduaresti määratud. Lauakaunistuseks on meil aga juba teist päeva selline ilu:

Esimese purika tõi meile tädi Leena ning sulav jääpurikas lilleks vaasis oli nii ilus, et tellisime töölt  tulevalt issilt järgmise. Nüüd teame ka, et üks keskmine purikas peab soojas toas vastu kuskil 2 tundi ning tekitab ca 1,5 dl vett :-).

Vajatakse lapsehoidjat

Eestis on läbiaegade lumerohkeim talv.

Meil on keldris kahed täiesti viimasepeal suusad koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

Meil on kodu kaks pisikest last koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

Miskit on nagu puudu?

Ah jaa - meil oleks tarvis lapsehoidjat, et emme ja issi saaksid teoks teha oma suure unistuse ja sel talvel ka korra suusad alla panna. 

Aeg järgmine nädalavahetus; kestvus - ca 2 - 3 tundi

Konkurss on nüüdsest avatud. 1, 2, 3 Läks!

Ja dai bohh, kui siis imelist suusailme ei peaks olema!!

Unarsõnu

See postitus on nüüd küll rohkem vist meile endile. Panen siia üles Emili jäänuk-pudikeelseid sõnu, et need ikka kirja saaks ja lihtsalt ajaloo prügikasti ei kaoks. 

nannuki - nii nagu 

nakuteene - natukene ( selle vastand on "palju ei ole" Näiteks kui emme ütleb lause: see särk on natukene must. On Emili vastus täiesti kindlalt kohe : Palju ei ole.)

kukuk - tüdruk

apu - sülle, süles

akapannid - kamapallid

esanda - veranda

datsun - kampsun

mähenane - lähemale (varem oli kasutuses ka variant Mähene)

magasituba - magamistuba (ilmselt samast tüvest kui magasiait)

tuuk - kuusk (kusjuures sõna kuusepuu hääldatakse täiesti puhtalt)

järgmised lisame siis kui meelde tulevad

Nagu kaks tilka vett vol?

Titabeebi Emili dok-seebist "Meie elu"

Lambabeebi Timmy Lammas Shauni multikast

Tegelikult ei ole üldse juhus, et need kaks pilti nii sarnased on, sest alumisel pildil mängib Emili nimelt lambabeebit. Üldse käib meil siin pidev lammas Shauni mängimine. Reeglina on Emili lambabeebi, emme siis kas lambabeebi emme, lammas Shaun või paks Lammas ning Joonatan on enamasti kutsu Bitzer. Kui kutsu Bitzer magab peavad lambad hästi tasakesti liikuma!  Vahel harva õnnestub emmel ka oma lemmikroll endale kaubelda ning siis on emme Tulnukas ehk nagu Emili ütleb Ulnukas (lammas Shauni multika tulnukad näevad välja nagu rohelised coca-cola pudelid). Nii, et kui meile satute siis ärge imestage, kui Emili täie tõsidusega teatab, et kutsu Bitzer teeb sipu-sipu.

Üks pirn tänasest hommikust

Joonatan on meil nimelt marlimähkmebeebi, täpselt nagu omal ajal ka Emili. Viimane aga lööb nüüd juba aktiivselt kaasa kõigis Joonataniga seotud tegevustes. Eriti popp on Joonatanile luti suhu toppimine ning samuti ka Joonatanile "Kuts läks karja" tegemine. 

Täna hommikul täitis emme mähkmeämbri puhta veega ning Emili viis värsket märgunud mähkme ämbrisse, mis peale teatas: Ämber on mäksikute spaa! Mäksikud saavad siin mõnusasti-mõnusasti ujuda.

Antud pildil esitleb Joonatan ühte paljudest toredatest riietuskombinatsioonidest, mis meil siin tekivad. Lisaks emme maitsele ütleb ka Emili sõna sekka venna riietumisteemal. Seekord nimelt nõudis noor daam, et Joonatanile peab kindlasti jalga pandama Eliisabeti vanaema kootud sokid, et aga sokid plehku ei paneks pidi emme sinna ka papsikud otsa lükkima ning Joonatani jalad nägidki välja nagu asuks nende omanik peagi teele põhjapoolusele.

Aga Inge emale sokkide eest igatahes suur aitäh - on teised praegugi rõdul põõnaval Joonatanil jalas.

Emili ja Kaka ja Kevad

Vanaema Pille tõi Emilile Kivirähu raamatu "Kaka ja kevad" ja sellega saabus ka uus ajastu teel kirjandusmaailma. Varem meeldis Emilile raamatutest pilte vaadata, kuid ettelugemisest ta suurt ei hoolinud. Juhtus isegi, et keelas lugemise sootuks ära. Nüüd aga käib Emili raamat näpus ning nõuab muudkui vanematelt lugemist. Mõnda popimat lugu oleme juba paarkümmend korda ettekandnud. Tuleb tunnistada, et tegemist on tõeliselt toreda raamatuga ning endal on ka põnev neid lugusid lugeda (kahekümnendat korda vahest ehk enam mitte...). Väikelapse jaoks sobiva pikkusega on need jutud samuti.  Eriti vahva on kui Emili raamatuga saabub ning poole tunni eest esitatud lugu taas kuulata soovib, ise täie tõsidusega kuulutades: Seda lugu ei ole tükk aega lugenud.

Nüüd aga on Emili asunud nukkudega oma lemmiklugusid läbimängima. Jaotab nukkudele rollid kätte, varustab end vajaliku atribuutikaga ja muudkui mängib. Seda tegevust pealt vaadates sai selgeks ka tõsiasi, et lapse mälu on ikka imeline. Ta teab mõnda lugu sõna-sõnalt. Isegi omadus- ja sidesõnad on täpselt samad mis raamatus. Hämmastav!

Emili kindlaks lemmiklooks on hetkel "Väike puuks". Selles loos nimelt aitavad poisid väikese labidaga kõhulevajutamise teel magava tüdruku kõhust väikse puuksu välja, et viimane saaks ära oma sõprade juurde kuu peale lennata. Nüüd ongi nii, et kui meil kodus keegi pahaaimamatult magama jääb, siis võib juhtuda, et ligi hiilib mängulabidaga varustatud Emili, kes asub puuksu vabakslaskmisoperatsiooni läbiviima. Võite ise arvata, kes meil siin enamasti pahaaimamatult magab.

Väike hiromant

Selle pildi juures ainuke tähelepanuväärne asjaolu on pildistaja isik. Nimelt teeb meil siin Emili esimesi katsetusi fotograafia vallas. 

Täna hommikusöögi lauas:

Emili: Varsti tuleb tädi Leena meile külla.

Emme: Arvad nii? Mina ei tea sellest küll midagi.

Emili: Vaatame seda asja. (vanemate tüüplause, kui Emili ja vanemate soovid ei kattu :-))

30 minutit hiljem kõlab koputus uksele ja sisse astub emme suureks üllatuseks tädi Leena. 

Mõni aeg hiljem aga tehti emmele nädala kompliment.

Emme pani parasjagu rõdule tuttu suundavale Joonatanile riideid selga, kui Emilil abi oli tarvis. Emme siis sujuvalt aitas Emilit kui Emili teatas: Emme saab mitut asja korraga teha. Kohe süda läks soojaks lapse tähelepanelikkusest.

Emili käis issiga konvendis

Joonatan - 2 kuud

Juba nädalapäevad tagasi sai Joonatan kahekuuseks ning nüüd on aeg anda poisi tegemistest ka väike ülevaade.  Kõhult seljale keerab endiselt. Täna hakkas keerama seljalt küljele. Uueks oskuseks on ka tugev haare - esialgu haarab haardeulatuses tolknevat ehk siis peamiselt emme juukseid. Mänguasjadeni on siit veel pikk tee minna :-).  Tundub, et Joonatan on tutvunud ka imiku arengut kirjeldavate teostega, sest täpselt kahekuuselt asus poiss käsi suhu toppima.

Õhtused röökimisminutid on uuel aastal õnneks saatekavast maas, vaid vahel harva tehakse vanade aegade nimel kõvemat häält, kuid siis ka suht lühidalt. Magama minnakse aga sellele vaatamata poole öö ajal ( no enne 12 ikka suht harva paraku). Muidu on noorhärra väga heas tujus, naerab ning suhtleb aktiivselt kõigiga, kes vaatevälja satuvad.  Ilmselgelt eelistab inimesi asjadele.

Kahekuu sünnipäeva aga tähistasime me seekord suurejooneliselt Saku mõisas, kuhu oli kogunenud mitukümmend vana tuttavat eesotsas auntie Binniega. Joonatan nautis seltskonda ja tähelepanu vägagi, misviga nautida, kui kogu aeg leidus keegi, kes poisile kinnitas kui tore ja ilus tegelane viimane on. Emme tundis ennast väga uhkelt. 

Selgituseks siis niipalju, et Sakus toimusid järjekordsed hingamiskursused ning Joonatan pidas kõik neli päeva kandelinas tsillides väga vapralt vastu. Emili seevastu kasutas titevaba aega ära ning möllas koos vanaema Pille ning issiga. 

Emmet hakkab üha enam huvitama, et kas tõesti lapse iseloom selgub juba paari esimese kuuga ja jääbki mõneks ajaks selliseks. Emili nimelt imikuna eriti suhtlusaldis ei olnud ning uuris pigem omaette mõtiskledes maailma. Väike eremiit on ta ka praegu. Mitte, et ta ei suhtleks - omainimestega suhtleb nii, et ei jõua ära kuulata. Teiste lastega aga omal initsiatiivil  - mitte mingil juhul. Täitsa põnev kohe, milline Joonatan aasta paari pärast olema saab. 

Kui Emili oli Joonatani vanune, siis vanaema Lembe ei jõudnud ära imestada, et nii tõsine beebi. Tema nii tõsist imikut ei olevat enne näinud ( endise lastearstina on vanaema Lembe aga näinud ikka tuhandeid imikuid). Emme ei saanud tookord üldse pihta, et millest vanaema räägib - Emili oli igati mõnus ja rahulik tegelane ju. Nüüd Joonatani vaadates, saab emme aru küll. Siin on kaks võimalust, kas Joonatan ongi eriliselt rõõmsameelne sell või oleme meie aastatega ikka oluliselt naljakamaks muutunud. Mõni päev tundub tõepoolest, et mine või peeglist vaatama ega sul parasjagu klouninina ees ei ole või midagi. 

Mängud

Täna jõudis siis viimaks kätte see päev, kus meie lapsed esimest korda koos mängisid :-). Tegelikkuses nägi asi välja selline, et Joonatan kõhutas täiesti pahaaimamatult mõnusasti põrandal oma lambanahal, kui äkki lähenes talle Emili suur karvane ahv kaasas. Järgmisel hetkel oli ahv asetatud Joonatanile selga. Emme küsimuse peale, et miks nii, vastas Emili, et ahv ratsutab ja Joonatan on mängult hobune. Joonatanil ei tundunud kaasamängimise vastu midagi olevat ja ahv paistis ka täitsa rahulik ja ohutu ning emme otsustas, et ei hakka vahele segama, las lapsed mängivad. 

Emilil on viimasel ajal uus popp mäng. Emili nimelt mängib pisikest. Selle tarbeks on riiulilt karbi seest isegi Emili beebipõlve lutt välja kraamitud. Emili siis pistab luti suhu, pressib ennast Joonatani kookonisse ning teatab, et ta on pisike ja oldagu nii lahked ja viidagu ta rõdule tuttu. Siis peab emme või issi Emili koos kookoniga valitud toanurka tassima ja ütlema, et see on mängult rõdu. Siis Emili mängult tudib seal. Seda ta võib teha kohe jupp aega. Kõlab toreda mänguna kas pole, et kaheaastane lihtsalt lesib mõnda aega kuskil toanurgas ja ei kamandagi koguaeg oma vanemaid. Liiga ilus, et olla tõsi ja paraku on kogu loos tõesti ka konks. Nimelt iga 10 sekundi tagant tuleb sel "pisikesel" lutt suust ära ning nurgast kostub nõudlikku viginat, mispeale lapsevanem peab sööstma lutti suhu tagasi toppima. See konks teeb selle ideaalse mängu ikka üheks äraütlemata tüütuks mänguks. 

Pisikese-mängul on veel ka teine versioon, kus tuleb lutti närivat Emilit kandekotiga kõhu peal tassida. Erinevalt linas nohisevast Joonatanist, kellega emme saab minna kuhu süda ihkab ja teha seda, mis parasjagu pähe tuleb, kandekotis nohisev "pisike" Emili kamandab läbi kokkusurutud hammaste (lutt on ju hambus) kuhu parasjagu minema peab ja mida tegema peab. Ühel õhtul näiteks istus emme paarkümmend minutit suurel sinisel pallil 13 kilo kotiga kõhul nohisemas. 

Kahene keelekõrv

Täna hommikul pandi emme ikka täiega paika.

Emili: Lund sajab!

Emme: Sajab jah. Eile ka sajas.

Emili: Sadas mitte sajas. Emme ütles sajas. 

Veidi hiljem lauataga hommikuputru oodates teatas Emili ootamatult:

Täna on Emili hea laps. Ei vaidle, ei karju, ei nuta!

Ootame huviga kas tõesti saab selline päev olema - tuleb tunnistada, et seda on väga raske uskuda. 

Aga Joonatanil oli ainsana meeles, et kell 10.30 tuleb Vabadussõjas langenute mälestuseks minut aega paigal püsida. Püsis kohe nii paigal, et uni tuli peale ning seda kõige ootamatumas kohas - köögi tööpinnal valmiva hommikusöögi kõrval.

Pärast aga kasutasime juhust ning käisime kolmekesi kohvikus (lahke tädi Leena valvas samal ajal kodus rõdul magavat Joonatani). Emme ja Emili käisid viimati kohvikus kaks kuud tagasi, sest kuhu sa kahe lapsega keset gripihooaega ikka trügid. 

Üldse on meil välja pakkuda hea ja järeleproovitud kokkuhoiu meetod - saage kaks last, kelle vanusevahe jääb kahe aasta kanti. Kui teil on kodus üks imik ja üks kahe-aastane, kellel võib kõige ootamatumal hetkel katus sõitma minna (kuigi meile on vist isegi suhteliselt mõistlik eksemplar sattunud, kes senise karjääri jooksul on avalikus kohas põrandal vääneldes lärmanud täpselt ühe korra), siis ainus koht kuhu te päeva jooksul jõuate ja kuhu nende kahega olete vabatahtlikult nõus minema on park või mänguväljak  ja viimased on teadagi tasuta. Nii oletegi olukorras, kus nädalate kaupa ei kulu sentigi ning ühtlasi langevad ka kulutused toidule, sest nimekiri näpus toidupoodi väisav meesisend jätab sinna ikka hulka väiksema summa kui fantaasial lennata laskev koduperenaine. Isegi kui mõni õhtu laste kõrvalt poodi jõuaks, ei oleks seal eriti mõtet kulutada, sest endiselt on säilinud lootus, et raseduse ajal lisandunud kilod ka sel korral lõpuks taas lahkuda otsustavad ning seetõttu tundub hetkel ka garderoobi täiendamine mõttetu. Ühesõnaga see, kes ütles, et lastesaamine on kallis lõbu, oli ilmselt seesama lastetu vend, kes arvas, et lapsesuu ei valeta. Hulka tõesem on mõttetera, et kui kahe-aastase jutust veerendit usud, oled poolega petta saanud.

2009/2010

Aasta viimaseks päevaks saabusid meile Tartust külla Pia ja Ott koos oma vanematega. Emili ja Pia on peaaegu samavanad ( Pia on tegelikult 2 päeva vanem) ning Joonatan ja Ott on täpselt samavanad ( no okey Joonatan on 1,5 tundi vanem). Kui noorhärrad veel suurt omavahel ei suhelnud ja eelistasid täiskasvanute aega sisustada siis Pia ja Emili said õhtu lõpuks omavahel mängimise juba üsna käppa. Enamasti pidi keegi täiskasvanutest siiski kordinaatorina juures olema, sest vastasel korral kõlas tüdrukute poolt tungiv " Ei! Ei! Ei!" või "Issi tule siia!" mõlemad laused olid nii Pial kui Emilil hästi käpas. Esimese jaanuari hommikul aga testisid kahe-aastased teineteise vaidlemisoskusi ning täiskasvanute hommikusöögi kõrvale kõlas verandalt mõneminutiline sisukas vestlus: 

Pia: See on kutsu!

Emili: Ei! See on karumõmm!

Pia: See on kutsu!

Emili: Ei! See on karumõmm!

Ja nii paarkümmend korda järjest.

Must ja valge koer teevad suurel voodil hopp-hopp.

Tüdrukud muffineid ja jäätist söömas.

Koos Allaniga uut lauamängu mängimas.

Verandaaknal naabrite tehtud lumelaternat imetlemas.

Magav Ott ja teda ärkvele toksida üritav Joonatan.