Mängud

Täna jõudis siis viimaks kätte see päev, kus meie lapsed esimest korda koos mängisid :-). Tegelikkuses nägi asi välja selline, et Joonatan kõhutas täiesti pahaaimamatult mõnusasti põrandal oma lambanahal, kui äkki lähenes talle Emili suur karvane ahv kaasas. Järgmisel hetkel oli ahv asetatud Joonatanile selga. Emme küsimuse peale, et miks nii, vastas Emili, et ahv ratsutab ja Joonatan on mängult hobune. Joonatanil ei tundunud kaasamängimise vastu midagi olevat ja ahv paistis ka täitsa rahulik ja ohutu ning emme otsustas, et ei hakka vahele segama, las lapsed mängivad. 

Emilil on viimasel ajal uus popp mäng. Emili nimelt mängib pisikest. Selle tarbeks on riiulilt karbi seest isegi Emili beebipõlve lutt välja kraamitud. Emili siis pistab luti suhu, pressib ennast Joonatani kookonisse ning teatab, et ta on pisike ja oldagu nii lahked ja viidagu ta rõdule tuttu. Siis peab emme või issi Emili koos kookoniga valitud toanurka tassima ja ütlema, et see on mängult rõdu. Siis Emili mängult tudib seal. Seda ta võib teha kohe jupp aega. Kõlab toreda mänguna kas pole, et kaheaastane lihtsalt lesib mõnda aega kuskil toanurgas ja ei kamandagi koguaeg oma vanemaid. Liiga ilus, et olla tõsi ja paraku on kogu loos tõesti ka konks. Nimelt iga 10 sekundi tagant tuleb sel "pisikesel" lutt suust ära ning nurgast kostub nõudlikku viginat, mispeale lapsevanem peab sööstma lutti suhu tagasi toppima. See konks teeb selle ideaalse mängu ikka üheks äraütlemata tüütuks mänguks. 

Pisikese-mängul on veel ka teine versioon, kus tuleb lutti närivat Emilit kandekotiga kõhu peal tassida. Erinevalt linas nohisevast Joonatanist, kellega emme saab minna kuhu süda ihkab ja teha seda, mis parasjagu pähe tuleb, kandekotis nohisev "pisike" Emili kamandab läbi kokkusurutud hammaste (lutt on ju hambus) kuhu parasjagu minema peab ja mida tegema peab. Ühel õhtul näiteks istus emme paarkümmend minutit suurel sinisel pallil 13 kilo kotiga kõhul nohisemas.