Tere hommikust!

Imeilus talvehommik, väljas paugub pakane ning läbi katuseakende piilub sisse väike päike. Emme ja Joonatan magavad magusasti oma ülemise korruse lounge's. Järsku kostab trepilt julma kolinat ning siis teatab kaval, kuid väga vali hääl mesimagusalt: "Kes siit tuleb?" ning vastust ootamata (või mis vastust värskelt äratatuilt, kuid alles unesegastelt ikka oodata) teatab ise: "See on meie väike armas Emini." Jõuab siis meie isiklik Kärbes Jaak magajateni ning asub uurima: "Kes meil siin magavad? Oi, emme ja Joonatan. Emini tuleb ka kaissu." Järgneb kaissupugemisoperatsioon. Möödub 5 sekundit rahu ja vaikust, misjärel Emili kargab püsti ning teatab: "Emini pikutas natuke" ning suundub toa teise otsa, kust tassib kohale Lotte memorikaardid ning asub neid usinasti voodisse ning voodi ette laiali loopima ise kommenteerides: "Emini mängib Lotte-kaartide mängu." Kui viimanegi kaart on karbist välja võetud, katab põrandat ning voodit ühtlane kaartide kiht. Emili ajab ennast püsti, seirab hindavalt oma kätetööd ning kostab etteheitvalt: "Oi, oi, oi, mis segadus siin on!" Seejärel pöörab kannalt ringi ning kaob lõbusalt iseendaga vesteldes trepist alla.

Joonatani näolt võib lugeda hämmastust ja imetlust - suur õde on kahtlemata iidoliks kujunemas.