Kaklusklubi ehk tekitame tühjast tüli

Emili ja Joonatan on saavutanud omavahelises kisklemises korraliku kesktaseme. Loodame, et nad sellele tasemele jäävadki ja ei ründa tulevikus meistriklassi. Nad on võimelised kaklema ükskõik mis põhjusel ja ükskõik mis hetkel. Ametlik termin on vist "lambist". Täna hommikul näiteks korraldati korralik kisma ajakirja "Elukiri" omandiõiguste üle. Nad meenutavad mulle ühte pensioniealist abielupaari (ei hakka siin nimesid nimetama, kes teab see teab), kes on teineteise suhtes rakendatavast verbaalsest vägivallast sõltuvuses ja lähevad ilmselt üle keha kihelema kui mõnda aega ei ole saanud vastastikku teravusi pilduda.

Teeme lapsevanema päeva põnevaks!

Joonatan on siiani olnud poiss, keda lõunaunne saada ei ole olnud eriline raskus. Veerand tundi, teine kord pool tundi, uinutamist ja tehtud. Ilmselgelt selline asjade korraldus noormehele enam ei sobinud, sest nüüd ta kategooriliselt keeldub pakutavast lõunaunest ja teeb kõik (ja ma mõtlen tõesti kõike) endast oleneva, et uinumist vältida. Täna näiteks viimases hädas hammustas iseenda kätt, et vägisi pealetükkivat und ära ajada. Olles poolteist tundi pojaga maadelnud ja proovinud nii ussi- (unejutud, -laulud, seljasügamised) kui püssirohtu (ähvardamine, karjumine, pikemaks ajaks ruumist lahkumine) andis emme alla. Kui päevane mittemagamine tähendas omal ajal Emili puhul seda, et ööuni tuli õhtul lihtsalt mõnusalt vara ning seoses sellega selline asjade käik oli nii mõnigi päev lausa tervitatav, siis Joonatani mittemagamine on täielik loterii. Variant A - päev jätkub pideva vingumise saatel ja ööuni saabub N ajal röökides. Variant B - poiss kukub N kellaajal pärastlõunal suvalises kohas "lõunaunne" ning ööuni saabub seetõttu pehmelt öeldes hilja. Seega emme ei hakanud mingeid panuseid tegema, et kuidas meie päev edasi välja näeb. Juhtus aga nii, et Joonatan valis võimalikest variantidest kõige "põnevama". Olles äravaadanud Kanepi mängu avaseti (emme selgitustest hoolimata pidevalt poolatarile plaksutades), suundus mehike kõrval tuppa "mängima".  Kuna emme tegeles parajasti Kanepile kaasaelamisega (loe: kuhjaks omi närvirakke teleka ette hunnikusse), siis oli kõrvaltoas valitsev vaikus üsnagi tervitatav. Mängu lõppedes aga millegipärast ei järgnenud hüüdele "Joonatan, läheme Emilile lasteaeda järele!" oodatud reaktsiooni. Kiire pilk üle ukse näitas seda, mida oligi arvata, väike vapper tinasõdur magas südamerahus keset tuba ärajäänud und. No kui magab, siis magab, mis siis sellest ikka? Aga ei, sõbrad, siin on ka konks - lähme Emilile lasteaeda järele ei olnud lihtsalt suvaline pick-up-line. Suurem laps tuli lasteaiast järgmise 30 minuti jooksul tõepoolest koju saada. Olles võimalikud variandid peas läbi mänginud ja kaasvastutajaga (loe: Allaniga) konsulteerinud, töötas emme välja järgmise tegevusplaani: Joonatan magab; emme hüppab rattale ja käib välgukiirusel Emilil järel ära, jõuab vähem kui 10 minutiga tagasi; Joonatan magab ka tagasijõudes. Need närvirakud, mis pärast 2h tennisevaatamist veel alles olid, kulusid nüüd kaheaastast üksi koju jättes marjaks ära. Aga plaan igatahes töötas. Tore oleks, kui rohkem taolisi ekstreemsusi meil siin ei korraldataks. Kuigi sel ajal kui emme ja issi lapsed olid, ei oleks selline asjadekäik sugugi erakordne olnud. Alles hiljaaegu rääkis keegi, kuidas omal ajal oli täiesti igapäevane, et kolmene ja ühene saadeti koos õue ja kolmene siis vastutas, et ühene ka elus ja tervena hiljem tuppa naaseb.

Retooriline küsimus naabrimehele

Kui sul ei ole kaks aastat rõdupiiret olnud ja sa nüüd oled otsustanud selle endale rajada, kas oleks väga kontimurdev olnud teha samasugune nagu meil???
Põhimõtteliselt meil ei olnud plastmassist ja sammastega. Minu meelest täitsa normull piire on.
T..., ma ei või. Nagu Mustamäe.
Meil ainult kaks rõdu siin majal ongi.

Mida kõike me multikatest teada ei saa

Juhtusin täna laste kõrvalt Muumide multikat kuulama.

Piripiiga, Väike My ja Muumitroll arutavad Muumimamma sünnipäeva kingitust.

Väike My: Kingime talle rula. Mulle küll meeldiks.
Muumitroll: Mamma ei oska rulaga sõita.
Piripiiga: Pealegi pole see üldse naiselik.
Muumitroll: Ja kes siis meile süüa teeb, kui ta kukub?

Veidi hiljem.
Muumipapa on rattaga kukkunud ja põlve kriimustanud. Mamma tohterdab seda. Tuleb Muumitroll.
Muumitroll: Oi Papa, mis sinuga juhtus.
Muumipapa: Ah ei midagi, ainult väike kriimustus.(paus) Aga ka sellest võib veremürgitus tulla.

I rest my case, lähen teen köögis edasi süüa ja vaatan, et ükski laps end kriimustades veremürgitust ei saaks.

Kalamaja päevadel

Rohelistest näppudest

No nii, mulle aitab. Annan ametlikult alla. Minu kolmas katse aknalaual maitserohelist kasvatada lõppes viisakalt öeldes "freskoga". Rucola suri kohe peale mullast väljumist (ilmselt hirmu kätte), tüümian andis nädal peale kojutoomist otsad, koriandri potis on rohkem mingeid siblivaid rohelisi satikaid kui taime ennast ja basiilik on sellises "ei ela ja ei sure" vaikseisundis, et ilmselt suve lõpupoole saame teelusikatäie pestot, kui antud taime ikka korralikult kääridega ründame.
"Ei ole midagi lihtsamat kui kasvatada aknalaual maitsetaimi" või tsiteerides Briti staarkokka Jamie't "even a raving idiot like myself can do it". Well, Jamie, mina ilmselgelt ei kvalifitseeru isegi mitte idioodiks.
Ma ei saa aru, kust ma selle totaalse võimetuse millegi kasvatamises (lapsed vist veel moodustavad väikese erandi, aga pärast tänahommikust intsidenti, ei ole see ka mitte päris kindel) pärinud olen. Ema on mul ikka täitsa tumeroheliste näppudega ja omab isegi isiklikku aiamaad (Emili nimetab seda küll "vanaema karjamaaks", kuigi ainsad kariloomad on seal teod). Ämm on tema aiandusalaseid saavutusi vaadates vist kuni küünarnukkideni roheline. Kuigi mõned mu toalilled on tõesti, vaatamata minu pikaajalistele püüdlustele, endiselt elus, on siiski enamik neist ammu loojakarjas.
Ikka tõeline õnn, et me elame korteris ja mul ei ole tervet aeda, kuhu iga kevad tööd-vaeva-raha investeerida, et siis ülejäänud aasta halada, kuidas millestki asja ei saanud. Eelmisel aastal ma üritasin verandal tomateid kasvatada. Kasvasid mingid pikad ja vibalikud olendid, kes võtsid terve elamise enda alla, venitasid vart ja laiutasid lehti, kuid ühtegi tomatit küll kuskilt paistmas ei olnud. Augustiks viskas Allanil üle ja ta tassis kogu kupatuse prügikasti. Veranda sai kohe hoobilt jälle ilus ja valgus mahtus aknast sisse. Ühesõnaga, nüüd aitab! Enam ei kasvata midagi. Lähen ostan keskturult.

Lõpetuseks õpetussõna rubriigist "omad vitsad peksavad". Joonatan on nimelt omandanud sõna "kohe" selle tavapärases tähenduses. Lausele "Joonatan pane autod ära, hakkame magama minema" vastab ta "Kohe." ja mängib südamerahus edasi. Pole vaja väga pikalt mõelda, et kust selline komme. Emme on ikka ma usun sadu kordi vastanud laste algatustele "kohe, ma lõpetan selle asja arvutis ära."

Kasvatades Emilit ja Vahtramäe Emilit

On aeg see ka siin blogis lõpuks mahahõigata - meie noorim laps on üks paras kratt. Küsimusele, Joonatan, kas sul näpud sügelevad, vastab ta täiesti tõsimeelselt jahh. Täna näiteks sügelesid näpud lõunasöögilauas. Algul söödi vanemliku instantsi valvsa pilgu all inimese kombel. Kui aga lapsevanem kööki lahkus, leiti kuskilt laua lähedusest uksevõti ning võeti see lauanõude asemel kasutusse ehk kui emme tuppa naases sõid kaks last ühe võtmega Joonatani taldrikust liha ja kartulit. Emili teatas, et Joonatan alustas. Ma ei vaielnud vastu ka.
Veidi hiljem üritas noorhärra lillepotist lille nahka panna. Ma õnneks sain jaole, sest ma ei tea, kas antud lill mürgine ka on või mitte. Eile oli emme aga nii süüdimatu, et jättis Joonatani rahuliku südamega üksi tuppa tatraputru sööma. Mõni hetk hiljem kõlama hakanud hõiked "emme, tule vaata mul on ilus kaabu" ei pannud hajameelsel lapsevanemal ka lampi põlema. Natukese aja pärast pahaaimamatult tuppa naastes ma nägin seda kaabut küll. Noormees istus nägu naeru täis tatrapudru taldrik tagurpidi peas. Tõe huvides olgu ka öeldud, et taldrik ei olnud enne kummuli keeramist sugugi tühi. Kaugel sellest.
Nädala eest Tartus õnnestus Joonatanil veerandtunniga emme tähelepandamatus lausa kahel korral ära karistada. Mina, rumaluke, nimelt pakkisin südamerahus asju ja leidsin, et las lapsed toimetavad omapäi. Ühel hetkel koridori suundudes aga leidsin eest toimeka poisi, kes oli vanavanemate saapaviksile näpud taha ajanud ning nüüd uhkelt ennast võõpas. Järgnes kirumine (emme poolne), kiunumine (Joonatani poolne) ja pesu. Puhas laps jälle lahti lastud ja saapaviks kõrgemale pandud, naasesin pakkimise juurde, kuid seda vaid selleks, et paar minutit hiljem avastada oma poeg trepikojast liikumissuunaga allapoole.
Ühesõnaga sellised pättused on meil siin igapäevased ja vanemate hirmuks fantaasia ja leidlikkus ajaga ainult arenevad ( no kus nad pääsevad, eks). Ja nagu ühele korralikule paharetile kombeks, vaatab ka Joonatan sulle oma suurte süütute silmadega otsa ja naeratab, justkui öeldes "ise te ju mind tahtsite". Tahtsime jah, täpselt sellist tahtsimegi. Nuta või naera.
Õnneks on meil Emili, kes töötab Joonatani kõrval hädakellana ehk vähemalt pooled pättused jäävad katki, sest Emili hõige "Tulge vaadake, mis Joonatan teeb!" toob vanemad helikiirusel sündmuskohale. Mis aga Emilisse endasse puutub, siis ei tea, kas see meeletu soov kõigele vastuvaielda ja eriliselt valikuline kuulmine on mingi ealine iseärasus või? Ja kui jah, siis kas see üle ka läheb või kestab sedasi ühe soojaga kohe puberteeti välja?
Muide, ma sain ka jälile, miks mu kaheaastase sõnavaras on sellised väljendid nagu "uskumatu" ja "ei ole aimugi". Tuleb välja, et Lotte multikas on kurjajuur. "Eino tere talv!" päritolu on aga endiselt segane. Ilmselt tasub mõnda vanavanemat kahtlustada. Seda "uskumatut" kasutas ülbe pealinnapoiss muide provintis, kus moodustas lause "Ainult üks auto ongi, uskumatu!" Veidi hiljem teatas aga naabrimehele tolle ziguli kohta "Nii kole auto!" Julge siis veel sellisega avalikus ruumis viibida.