Teeme lapsevanema päeva põnevaks!

Joonatan on siiani olnud poiss, keda lõunaunne saada ei ole olnud eriline raskus. Veerand tundi, teine kord pool tundi, uinutamist ja tehtud. Ilmselgelt selline asjade korraldus noormehele enam ei sobinud, sest nüüd ta kategooriliselt keeldub pakutavast lõunaunest ja teeb kõik (ja ma mõtlen tõesti kõike) endast oleneva, et uinumist vältida. Täna näiteks viimases hädas hammustas iseenda kätt, et vägisi pealetükkivat und ära ajada. Olles poolteist tundi pojaga maadelnud ja proovinud nii ussi- (unejutud, -laulud, seljasügamised) kui püssirohtu (ähvardamine, karjumine, pikemaks ajaks ruumist lahkumine) andis emme alla. Kui päevane mittemagamine tähendas omal ajal Emili puhul seda, et ööuni tuli õhtul lihtsalt mõnusalt vara ning seoses sellega selline asjade käik oli nii mõnigi päev lausa tervitatav, siis Joonatani mittemagamine on täielik loterii. Variant A - päev jätkub pideva vingumise saatel ja ööuni saabub N ajal röökides. Variant B - poiss kukub N kellaajal pärastlõunal suvalises kohas "lõunaunne" ning ööuni saabub seetõttu pehmelt öeldes hilja. Seega emme ei hakanud mingeid panuseid tegema, et kuidas meie päev edasi välja näeb. Juhtus aga nii, et Joonatan valis võimalikest variantidest kõige "põnevama". Olles äravaadanud Kanepi mängu avaseti (emme selgitustest hoolimata pidevalt poolatarile plaksutades), suundus mehike kõrval tuppa "mängima".  Kuna emme tegeles parajasti Kanepile kaasaelamisega (loe: kuhjaks omi närvirakke teleka ette hunnikusse), siis oli kõrvaltoas valitsev vaikus üsnagi tervitatav. Mängu lõppedes aga millegipärast ei järgnenud hüüdele "Joonatan, läheme Emilile lasteaeda järele!" oodatud reaktsiooni. Kiire pilk üle ukse näitas seda, mida oligi arvata, väike vapper tinasõdur magas südamerahus keset tuba ärajäänud und. No kui magab, siis magab, mis siis sellest ikka? Aga ei, sõbrad, siin on ka konks - lähme Emilile lasteaeda järele ei olnud lihtsalt suvaline pick-up-line. Suurem laps tuli lasteaiast järgmise 30 minuti jooksul tõepoolest koju saada. Olles võimalikud variandid peas läbi mänginud ja kaasvastutajaga (loe: Allaniga) konsulteerinud, töötas emme välja järgmise tegevusplaani: Joonatan magab; emme hüppab rattale ja käib välgukiirusel Emilil järel ära, jõuab vähem kui 10 minutiga tagasi; Joonatan magab ka tagasijõudes. Need närvirakud, mis pärast 2h tennisevaatamist veel alles olid, kulusid nüüd kaheaastast üksi koju jättes marjaks ära. Aga plaan igatahes töötas. Tore oleks, kui rohkem taolisi ekstreemsusi meil siin ei korraldataks. Kuigi sel ajal kui emme ja issi lapsed olid, ei oleks selline asjadekäik sugugi erakordne olnud. Alles hiljaaegu rääkis keegi, kuidas omal ajal oli täiesti igapäevane, et kolmene ja ühene saadeti koos õue ja kolmene siis vastutas, et ühene ka elus ja tervena hiljem tuppa naaseb.