No nii, mulle aitab. Annan ametlikult alla. Minu kolmas katse aknalaual maitserohelist kasvatada lõppes viisakalt öeldes "freskoga". Rucola suri kohe peale mullast väljumist (ilmselt hirmu kätte), tüümian andis nädal peale kojutoomist otsad, koriandri potis on rohkem mingeid siblivaid rohelisi satikaid kui taime ennast ja basiilik on sellises "ei ela ja ei sure" vaikseisundis, et ilmselt suve lõpupoole saame teelusikatäie pestot, kui antud taime ikka korralikult kääridega ründame.
"Ei ole midagi lihtsamat kui kasvatada aknalaual maitsetaimi" või tsiteerides Briti staarkokka Jamie't "even a raving idiot like myself can do it". Well, Jamie, mina ilmselgelt ei kvalifitseeru isegi mitte idioodiks.
Ma ei saa aru, kust ma selle totaalse võimetuse millegi kasvatamises (lapsed vist veel moodustavad väikese erandi, aga pärast tänahommikust intsidenti, ei ole see ka mitte päris kindel) pärinud olen. Ema on mul ikka täitsa tumeroheliste näppudega ja omab isegi isiklikku aiamaad (Emili nimetab seda küll "vanaema karjamaaks", kuigi ainsad kariloomad on seal teod). Ämm on tema aiandusalaseid saavutusi vaadates vist kuni küünarnukkideni roheline. Kuigi mõned mu toalilled on tõesti, vaatamata minu pikaajalistele püüdlustele, endiselt elus, on siiski enamik neist ammu loojakarjas.
Ikka tõeline õnn, et me elame korteris ja mul ei ole tervet aeda, kuhu iga kevad tööd-vaeva-raha investeerida, et siis ülejäänud aasta halada, kuidas millestki asja ei saanud. Eelmisel aastal ma üritasin verandal tomateid kasvatada. Kasvasid mingid pikad ja vibalikud olendid, kes võtsid terve elamise enda alla, venitasid vart ja laiutasid lehti, kuid ühtegi tomatit küll kuskilt paistmas ei olnud. Augustiks viskas Allanil üle ja ta tassis kogu kupatuse prügikasti. Veranda sai kohe hoobilt jälle ilus ja valgus mahtus aknast sisse. Ühesõnaga, nüüd aitab! Enam ei kasvata midagi. Lähen ostan keskturult.
Lõpetuseks õpetussõna rubriigist "omad vitsad peksavad". Joonatan on nimelt omandanud sõna "kohe" selle tavapärases tähenduses. Lausele "Joonatan pane autod ära, hakkame magama minema" vastab ta "Kohe." ja mängib südamerahus edasi. Pole vaja väga pikalt mõelda, et kust selline komme. Emme on ikka ma usun sadu kordi vastanud laste algatustele "kohe, ma lõpetan selle asja arvutis ära."
2 kommentaari:
Oh mis tore päev täna, nii palju lugemist! Ega põllumajandust päris ilma asjata kõrgemas koolis ei õpetata. Aiandusega on jah nii, et see jutt, kuidas taimed täitsa ise ja ilma vaevata kasvavad, on selleks, et teatud segmendilt aianduspoodides raha ära võtta. Taimed tahavad väga palju valgust, mida Eestis aknalaual hästi ei jagu. Siis nad tahavad väga regulaarset kastmist, muidugi sobilikku mulda, mis hoiaks piisavalt niiskust aga samas laseks üleliigse vee läbi. Ja kui juhtud veel mingit saaki tahtma, siis tahavad nad peenelt väetatud saada. Näiteks meie väetasime eelmisel aastal oma vastses triiphoones kasvavaid tomateid ja paprikaid hobusesõnnikuga.Ise olime nii rahul, et maru öko. Aga sellele vaatamata lõpetasid taimed juba juunis kasvamise ja tomatilehed hakkasid krussi minema. Selgus, et tarvis on elemente. Sai siis targast raamatust loetud, et kaaliumipuudusega tegu. Pärast tomativäetise manustamist kohe teine lugu. Saak tuli ka lõpuks norm.Muidugi ei saa jätta mainimata, et ma igaks juhuks tomateid ka pintsliga tolmeldasin.
Aga sellest, kuidas ma ökokaalikaid ja lillkapsaid eelmisel aastal kasvatasin, võiksin terve peatüki kirjutada.Minu kogemus õpetab, et kui ökoviljad on väga ilusad, prisked ja läikivad, siis ei usu mina hästi sellesse, et viljad tegelikult ka ökod on. Ökovili peab olema kidur ja satikatest puretud.Ja kasvataja peab olema hästi vaevatud ja murest murtud välimusega. Pidage seda silmas, kui ökokraami ostate.
Kõigile aiasõpradele soovitan soojalt lugeda Čapeki "Aedniku aastat".
Mul on seni üsna sarnased kogemused. Meile jäeti pärandusena paar toataime, kui inimesed Eestisse tagasi kolisid. Nüüdseks on need kõik loojakarja läinud, ainult enda laiskuse pärast hoian veel kuivanud palmi rõdul. Aga ikka küsitakse, kuidas meie taimed elavad. Ma ei julge enam inimestega kohtudagi... ja ökovärgi osas olen nõus. Käisin siin ise põllul maasikaid korjamas, olid väikesed ja magusad ja ka mõned halvaks läinud. Samas nn ökopoes Whole Foods sai selliseid tuumamaasikaid, kõik standardsuuruses ja imeilusad. Maitse muidugi täiesti keskmine, pigem sobib koogi sisse kui niisama söömiseks.
Postita kommentaar