Kasvatades Emilit ja Vahtramäe Emilit

On aeg see ka siin blogis lõpuks mahahõigata - meie noorim laps on üks paras kratt. Küsimusele, Joonatan, kas sul näpud sügelevad, vastab ta täiesti tõsimeelselt jahh. Täna näiteks sügelesid näpud lõunasöögilauas. Algul söödi vanemliku instantsi valvsa pilgu all inimese kombel. Kui aga lapsevanem kööki lahkus, leiti kuskilt laua lähedusest uksevõti ning võeti see lauanõude asemel kasutusse ehk kui emme tuppa naases sõid kaks last ühe võtmega Joonatani taldrikust liha ja kartulit. Emili teatas, et Joonatan alustas. Ma ei vaielnud vastu ka.
Veidi hiljem üritas noorhärra lillepotist lille nahka panna. Ma õnneks sain jaole, sest ma ei tea, kas antud lill mürgine ka on või mitte. Eile oli emme aga nii süüdimatu, et jättis Joonatani rahuliku südamega üksi tuppa tatraputru sööma. Mõni hetk hiljem kõlama hakanud hõiked "emme, tule vaata mul on ilus kaabu" ei pannud hajameelsel lapsevanemal ka lampi põlema. Natukese aja pärast pahaaimamatult tuppa naastes ma nägin seda kaabut küll. Noormees istus nägu naeru täis tatrapudru taldrik tagurpidi peas. Tõe huvides olgu ka öeldud, et taldrik ei olnud enne kummuli keeramist sugugi tühi. Kaugel sellest.
Nädala eest Tartus õnnestus Joonatanil veerandtunniga emme tähelepandamatus lausa kahel korral ära karistada. Mina, rumaluke, nimelt pakkisin südamerahus asju ja leidsin, et las lapsed toimetavad omapäi. Ühel hetkel koridori suundudes aga leidsin eest toimeka poisi, kes oli vanavanemate saapaviksile näpud taha ajanud ning nüüd uhkelt ennast võõpas. Järgnes kirumine (emme poolne), kiunumine (Joonatani poolne) ja pesu. Puhas laps jälle lahti lastud ja saapaviks kõrgemale pandud, naasesin pakkimise juurde, kuid seda vaid selleks, et paar minutit hiljem avastada oma poeg trepikojast liikumissuunaga allapoole.
Ühesõnaga sellised pättused on meil siin igapäevased ja vanemate hirmuks fantaasia ja leidlikkus ajaga ainult arenevad ( no kus nad pääsevad, eks). Ja nagu ühele korralikule paharetile kombeks, vaatab ka Joonatan sulle oma suurte süütute silmadega otsa ja naeratab, justkui öeldes "ise te ju mind tahtsite". Tahtsime jah, täpselt sellist tahtsimegi. Nuta või naera.
Õnneks on meil Emili, kes töötab Joonatani kõrval hädakellana ehk vähemalt pooled pättused jäävad katki, sest Emili hõige "Tulge vaadake, mis Joonatan teeb!" toob vanemad helikiirusel sündmuskohale. Mis aga Emilisse endasse puutub, siis ei tea, kas see meeletu soov kõigele vastuvaielda ja eriliselt valikuline kuulmine on mingi ealine iseärasus või? Ja kui jah, siis kas see üle ka läheb või kestab sedasi ühe soojaga kohe puberteeti välja?
Muide, ma sain ka jälile, miks mu kaheaastase sõnavaras on sellised väljendid nagu "uskumatu" ja "ei ole aimugi". Tuleb välja, et Lotte multikas on kurjajuur. "Eino tere talv!" päritolu on aga endiselt segane. Ilmselt tasub mõnda vanavanemat kahtlustada. Seda "uskumatut" kasutas ülbe pealinnapoiss muide provintis, kus moodustas lause "Ainult üks auto ongi, uskumatu!" Veidi hiljem teatas aga naabrimehele tolle ziguli kohta "Nii kole auto!" Julge siis veel sellisega avalikus ruumis viibida.