Nagu juba viimastel aastatel kombeks, saabub sügis meile alati Emili sünnipäevaga. Viimaks oli Emili ise ka juba jõudnud ikka, kus ta teadis pidupäeva pikisilmi oodata ning luges ikka korralikult ligi kaks nädalat, et "mitu ööd veel äramagada on". Kõik teised pereliikmed ootasid suurt sündmust samuti pingsalt, ainsaks erandiks reeglile siiski Joonatan, kes õe aasta kõrghetkest ei osanud suurt midagi arvata. Veidi etteruttavalt olgu siiski öeldud, et pidu meeldis Joonatanilegi väga ning pidutseda see mees juba mõistab. Kuna neli on vist veel viimane vanus, mis suurt mängutoa sünnipäeva ei eelda ning meie korter on ka piisavalt suur ning mitte ülemäära möbleeritud ja saigi otsustatud, et pidu toimub kodus. Ettevalmistustega alustasime varakult ehk sünnipäevale eelnenud nädalal ning esmalt asusime teostama paari aasta taguselt Nora sünnipäevalt saadud ideed, et ka kõigile väikestele külalistele võiks pisikesed kingitused teha. Ideed edasiarendades mõtlesime välja toreda kingituste peitmise mängu, kus siis iga laps peab oma paki ise üles otsima ning ideed veelgi edasiarendades otsustasime, et Emili võiks tüdrukute kingitused ise valmis meisterdada. Nii juhtuski, et ühel nädalasisesel hommikupoolikul seadis emme koos kahe lapsega sammud paar tänavavahet eemal asuvasse Karnaluksi, eesmärgiga muretseda kotitäis pärleid/helmeid ning rull venivat nööri, millest siis sünnipäevalaps pidi kaheksa käevõru valmismeisterdama. Kõik vajaliku me Karnaluksist ka saime, paraku jätsime lisaks rahale endast maha ka hulga närvirakke, sest üliagar ligikahene lahtiste pärliriiulite vahel käitus täpselt nii nagu karta võis. Seevastu kodus naelutas pärlikauss mõlemad lapsed pooleteiseks tunniks laua taha ning sel ajal kui Emili kingitusi meisterdas, tõstis Joonatan pärleid tuima järjekindlusega ühest kausist teise ning kui see mäng ennast ammendas, siis tõi mängunurgast bussi ning asus neid ükshaaval bussi toppima. Õhtul tegid emme ja Emili veel toorsokolaadikomme ning kingipakid külalistele olidki valmis. Sünnipäevahommikusse oli nagu ikka planeeritud traditsiooniline üleslaulmine, kuid sellele plaanile tõmbas paraku kriipsu peale päevakangelane ise, kes ühes oma noorema vennaga leidis, et jube äge on kell 6 hommikul ärgata. Sellisel kellaajal ei olnud meil lauljaid küll kusagilt võtta ning kuidas sa hing ikka laulad juba ärkvelolijat ülesse. Issil ei jäänudki siis muud üle, kui jalad alla võtta ning lastega mängima suunduda, samas kui emme veel paar tundi tukastas. Pidulik kinkide üleandmine toimus siis mõnevõrra hiljem. Edasi saadeti Emili koos oma mõlema vanaemaga Nukuteatrisse ning sealt naasnuna ka varasest ärkamisest tingitult lõunaund magama, millest iseenesest oleks ju võinud küll sünnipäevalast ka üleslaulda, kuid jäime siiski pehmete äratusvõtete juurde. Pärastlõunal aga hakkasidki riburada saabuma külalised ning pidu kujunes väga meeleolukaks ning mängurohkeks. Mängisid nii lapsed (põhiliselt plastiliiniga), lapsevanemad (Scrabbelit) kui ka vanavanemad (ligi kaks tundi ennastunustavalt Emilile kingitud mängu Funny Bunny). Kingitusi kogunes terve kuhi ning need kõik meeldisid Emilile väga, kuid kõige rohkem meeldis talle ikkagi pidu ise ning kõik kaugelt ja lähedalt saabunud sõbrad ja sugulased. Peojärgse päeva Emili puhkas ning siis suundus omatehtud toorsokolaadikommid kaasas lasteaeda, kust naases väga armsa raamatukesega, kuhu kasvataja oli kõigi laste poolt just Emilile joonistatud pildid köitnud.
