Möödunud nädalavahetus kulges meie peres väga sportlikult. Laupäeval osalesid oma esimesel ametlikul jooksul Emili ja Joonatan ning pühapäeval jooksis isikliku rajarekordi Tallinna Sügisjooksu 10km rajal pereisa Allan, kes ise võttis oma saavutuse kokku sõnadega "kaotasin sel korral ainult kahele roomaleegionärile ja ühele banaanile". Sellega olid kõik jooksuvõimelised pereliikmed oma jooksud teinud. Emme jookseb vabatahtlikult ainult kord aastas trammile ning käesoleval aastal on ka see jooks juba joostud.
Minul on jah paraku jooksmisega kummaline lugu. Ma lihtsalt ei suuda joosta. Suusatada, rattaga sõita, kõndida, ujuda - vabalt kilomeetrite kaupa. Aga joosta - tänan ei. Ma ei suutnud üle paarisaja meetri joosta juba siis kui ma 6 korda nädalas trennis käisin ning kuigi ma olen ka hilisemas elus paar korda jooksmist kui sporti proovinud, olen siiski jäänud arvamusele, et on inimesi (mina nende hulgas), kes ei jookse ning keda jooksma ei õpeta.
Pärast ettenähtud distantsi edukat läbimist tungis Joonatan finishi kõrval asunud kinnisesse tsooni ning tegi endale Haribo kommikottide vahele pesa. Sellel pildil palume lahkesti tähelepanna ka vanemate ülimast ettenägelikkuse puudusest tingitud "huvitavat" jooksujalatsite valikut. Me nimelt arvasime, et lastejooksul osaleb ainult Emili ning riietasime Joonatani kummikutesse. Seda, et Joonatan ei suuda jooksmata jätta kui kõik teised jooksevad, oleks võinud kogenud lapsevanemad muidugi juba enne teada.
Uhke kommikoti ja diplomi omanik finishis.
4 kommentaari:
Imetabane. See, kuidas sa kirjeldasid, et sa joosta ei suuda ja kõike muud võid teha - olen täpselt sama sõnastuega sama mõttega juttu ka juba oma 10 aastat kindlasti inimestele rääkinud. Kui sel suvel jooksin korra 3km ringi! VÄGA aeglases tempos ja pidevalt lõdvestades. Tähelepanu oli sellel, et kuskile pinget ei tekiks. Ja nii oli see lõppkokkuvõttes väga vabastav kogemus. Kordamisele siiski ei läinud... ;) Aga jah..ma siiani mõtlesin, et ma ainuke selline kes lihtsalt ei suuda joosta...aga näe, tuleb välja, et järjekordne asi, mis 10 aatsasele vanusevahele vaatamata geneetiliselt täiesti sama on.
Ma arvan, et võiks teha anonüümsete mittejooksjate klubikohtumise. Olen ka proovinud, aga kuidagi totter on liduda, kui kehka õps või kuri koer või süstlaga maniakk taga ei aja, eksole?
Ühinen klubiga. Aga noh ma ei suuda veel paljusid asju. Minu meelest on normaalne sport ikkagi ainult kõndimine, tantsimine ja hularõngatamine. Aga jooks on tõepoolest üks müstilisemaid asju maailmas.
No me NOra osales kevadel Viimsi Kevadjooksu titedistantsil, 230 meetrit või umbes nii. Jooksis väga asjalikult terve tee, nüüdki meenutab, kuidas tema jooksmas käis ja teeb lasteaiast naastes jooksusamme. Mul kohe piinlik - ma ise ka ju mittejooksja :)
Igatahes Joonatan ja Emili olid tublid!!
Postita kommentaar