Elagu Eesti!

Täna oli üks eriti kummaline pidupäev. Hommik hakkas nagu ikka kaheksa ajal, kui meie pere äratuskell Joonatan luugid lahti lõi ning päeva igahommikuse avalausega "Millal ma Ipadiga mängida saan?" avas. Edasi oli plaan suunduda akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide rongkäigule ja pärast seda paraadi (või nagu lapsed järjekindlalt ütlevad "piraati") vaatama. Pärast hommikusööki riietuma asudes selgus tõsiasi, et kui pool elamist asub pappkastides, siis sanss oma värvitekkel kümne minuti jooksul üles leida on kaduvväike. Läks pool tundi ja tekkel jäigi leidmata. Tõmbasin siis suusamütsi silmini ja jooksime trammile. Vabaduse väljakule jõudes nägime rongkäigu saba mäkke kadumas. Toompea lossi hoovis jõudsime rongkäigule siiski järele ning Stenbocki majani kulges kõik ootuspäraselt. Sealt suundusime Harju mäele, et paraadiks kohad sisse võtta. Mäenõlvalt oli vaade kaunis hea ja ilm ju ka imeline, kuid lapsed süles kallakul tund aega seista ei olnud üldsegi mitte naljaasi. Selg vajutas ja käed kiskusid krampi, kuid alla ka ei andnud. Tänutäheks nähtud vaeva eest vähemalt kalli poja lai naeratus pea terve paraadi aja ning südamest tulnud "Ossaa!!" enamike sõjamasinate puhul. Lennukite ja helikopterite saabudes oli noormees lihtsalt vaimustusest keeletu.
Siiski olime paraadi lõpuks piisavalt läbikülmunud ja väsinud, et sõjamasinatele ronima minemise jätsime järgmiseks aastaks ning suundusime kohvikusse. Valik langes sel korral Vene Kultuurikeskuse restoranile Puskin, kus valikus ca 15 erinevat  sorti kohapeal tehtud pelmeene. Meie loogika kohaselt oleks koht pidanud täna ehk pisut vaiksem olema, kuid tegelikult saime viimase vaba laua. Pelmeenid olid tõesti vapustavalt head. Magustoite paraku mekkima ei saanud jääda, sest lapsed olid selleks hetkeks üles sulanud ja endid korralikult käima tõmmanud. Pakkisime nad jälle sisse ja tegime kiirelt sääred. Kodus jätkus pidupäev osadel lõunauinaku ja teistel remondile pihta andmisega. Kes värvis verandat, kes paigaldas põrandat. Virgunud lapsed (või noh õigemini Joonatan, sest Emili ei maganud) asusid isekeskis paraadi mängima ja muudkui marssisid mööda tuba ning röökisid teineteisele "Palju õnne vabariigi aastapäevaks!" ja "Tervist härra president!"
Mingil hetkel vanemate hoog ehitustöödes rauges ja selgus tõsiasi, et pidulik õhtusöök ei olegi vahepeal ennast valmis teinud. Suundusin siis poodi, kuhu jõudes, selgus, et täpselt viimasel hetkel. Põhimõtteliselt jooksin läbi müügisaali ja haarasin lennult erinevaid toidukaupu ning minu järel viimane kassa ka suleti. Müüad vaatasid mind nagu mingit ullikest, kes ilmselt alles poole päeva pealt oli avastanud, et tegemist on riigipühaga. Kodus selgus, et valik ei olnudki kõige hullem. Kiluvõileiba ja seenesalatit sai. Täidetud mune paraku mitte. Katsime siis piduliku (akna)laua, sest klassikalises mõttes söögilauda täpselt nagu köökigi meil hetkel ei ole ning asusime vahepeal lindistatud kontserti vaatama-kuulama. Kohustuslik viinapits Eesti terviseks tahtis ka võtmist, kuid pitsid olid paraku sarnaselt tekliga ühes kastidest ning seetõttu lõime oma värvilõhnalises elamises sel aastal kokku nukuteetasse.
Kontsert ise oli väga äge ning lapsed jäid samuti väga rahule. Õhtuseks unelauluks nõuti Eesti hümni ning hetkel kostab nende vooditest järgmine kuuldemäng.

Joonatan (eriti venitaval viisil): Ei leia miiina iiial seal, see suuuure laia ilma peal, mis armas oleks ka, kui sa mu armas isamaa!

Emili (skandeerides): Palju õnne, palju õnne, palju õnne, palju õnne Eestimaa! Hipp-hipp-hurraa! Palju õnne Eestimaa!

Ühtlasi õnnitleme ka vanaisa Väinot!

Vastlakukkel

Huvitav, kas ma olen ainus inimene, kes leiab, et vastlakukkel on üks parimaid magustoite, mis välja mõeldud?
Ei suuda mina aru saada, et miks neid ainult kord aastas nädal aega korraga pakutakse ja siis ime jälle kaksteist kuud näppu. Verivorsti ju müüakse suvel ka??
See pole üldse õiglane ega ilus. Ma vastlanädalal muutun täiesti hüsteeriliseks, sest ma üritan selle paari päevaga süüa nii palju kukleid kui vähegi võimalik, sest on ju teada, et nii pea jälle ei saa. Kui juba kirumiseks läks siis kirun ka kõiki neid kondiitreid, kes leiavad, et vastlakuklisse võiks moosi panna või tehisvahukoort kasutada. Ärge kiusake inimest!
Linna parimad kuklid (kui võtta arvesse avalikud kohad ja mitte koduköögid) on minu hinnangul juba teist aastat järjest Cafe More's ning vabariigi parimad Viljandi kohvikus Fellin, kus on rootslasest kokk, kes tegi rootsipäraseid (mandlimassiga täidetud) kukleid, mida nähes ma vastlaõhtul suurest liigutusest ja rõõmust peaaegu nutma hakkasin.
Rootslastel muidu on olemas täiesti kinnitatud standardid vastlakuklite (semlorite) kvaliteedi kohta. Äkki peaks algatama aktsiooni, et need ka Eestis sisseviidud saaks?

Ja kõik kommentaarid teemal "keegi ei keela sul kodus küpsetada" hoidke nüüd, head sõbrad, heaga endale, sest mul on köök teist kuud remondis ja enne kevadet ei saa ma teha ühtegi rooga, mis hõlmaks endas ühel pliidiplaadil keetmisest keerulisemaid toiminguid.

Ah jaa - kui keegi tahab mulle kukleid küpsetada siis need võtan ma hea meelega vastu. Aga siis peavad ikka standarditele vastavad olema :-)).

Hamburger

Vanaema Lembe sünnipäeva (laiemale üldsusele sel aastal Vastlapäeva nime all tuntud) õhtul Viljandis.
Emili ja Joonatan on voodis emme kaisus, kuidagi läheb jutt toidule ning lapsed räägivad hamburgerist (rõhk teisel silbil).
Emme:  Kas te üldse teate, mis asi hamburger on?
Lapsed: Jah.
Emme:  No milline see siis on?
Emili:   Hamburger on nagu vastlakukkel, ainult soolane.
Joonatan:  Jah, selline soolane toit, mis tuleb ära süüa.

Võõrkeel

Emili tuli täna lasteaiast ja teatas, et nad rääkisid täna sellest, et mis siis teha kui võõrkeel läheb ninna.

Emme: Ninna?
Emili: Jah.
Emme: Võõrkeel
Emili: Jah
Emmi: Äkki ikka oli jutt sellest, et kui võõrkeel on suus.
Emili: Ei, ninas.

Hämming.

Emme: Kas see oli mingi naljajutt, mida õpetaja luges?
Emili (juba kergelt ärritudes): Ei. See oli tõsine jutt, et mis siis teha tuleb. Noh nagu Liisbetil Jaanikingu raamatus.
Emme: Aga mis siis teha tuleb, kui võõrkeel läheb ninna?
Emili: No, siis tuleb üks nina pool kinni panna ja siis teisega, kus võõrkeel on, tuleb sedasi kõvasti nuusata.

Paus. Emme on endiselt hämmingus. Midagi nagu koidaks aga samas ei koida ka. Ja siis läks äkki lamp põlema.

Emme: Võõrkeha!!!
Emili: Nojah, võõrkeha.

Magavad!

Mida teevad lapsed, siis kui nad meie teada magavad...

Aruanne ja vabandused

Kallid sõbrad, paluks mitte kurjustada, kui siia blogisse just liiga sageli sissekandeid ei teki. Kuna olen hetkel täie auruga Hunt Kriimsilma tegemas, siis lihtsalt ei jätku jaksu veel siin ka elu ülal hoida.
Millega ma siis tegelen? Dramatiseerin ühte teost, tõlgin teist, kirjutan kolmandat, panustan ühe uue huumoriprojekti sündi, löön kampa hingamiskursuste korralduses ning kõigele lisaks veel olen oma isikliku kodu alumise korruse remondi projektijuht.
Kui kõik läheb plaani päraselt, siis kevadel võib nautida esimesi töövilju ning sügisel teisi. Kui miskit vaatamiseks-kuulamiseks välja tuleb, siis annan teada.
Seniks, seltsimehed, pidagem vastu! Kevad pole enam kaugel ja suvi teatavasti tuleb ka sel aastal kohe pärast kevadet.