Täna oli üks eriti kummaline pidupäev. Hommik hakkas nagu ikka kaheksa ajal, kui meie pere äratuskell Joonatan luugid lahti lõi ning päeva igahommikuse avalausega "Millal ma Ipadiga mängida saan?" avas. Edasi oli plaan suunduda akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide rongkäigule ja pärast seda paraadi (või nagu lapsed järjekindlalt ütlevad "piraati") vaatama. Pärast hommikusööki riietuma asudes selgus tõsiasi, et kui pool elamist asub pappkastides, siis sanss oma värvitekkel kümne minuti jooksul üles leida on kaduvväike. Läks pool tundi ja tekkel jäigi leidmata. Tõmbasin siis suusamütsi silmini ja jooksime trammile. Vabaduse väljakule jõudes nägime rongkäigu saba mäkke kadumas. Toompea lossi hoovis jõudsime rongkäigule siiski järele ning Stenbocki majani kulges kõik ootuspäraselt. Sealt suundusime Harju mäele, et paraadiks kohad sisse võtta. Mäenõlvalt oli vaade kaunis hea ja ilm ju ka imeline, kuid lapsed süles kallakul tund aega seista ei olnud üldsegi mitte naljaasi. Selg vajutas ja käed kiskusid krampi, kuid alla ka ei andnud. Tänutäheks nähtud vaeva eest vähemalt kalli poja lai naeratus pea terve paraadi aja ning südamest tulnud "Ossaa!!" enamike sõjamasinate puhul. Lennukite ja helikopterite saabudes oli noormees lihtsalt vaimustusest keeletu.
Siiski olime paraadi lõpuks piisavalt läbikülmunud ja väsinud, et sõjamasinatele ronima minemise jätsime järgmiseks aastaks ning suundusime kohvikusse. Valik langes sel korral Vene Kultuurikeskuse restoranile Puskin, kus valikus ca 15 erinevat sorti kohapeal tehtud pelmeene. Meie loogika kohaselt oleks koht pidanud täna ehk pisut vaiksem olema, kuid tegelikult saime viimase vaba laua. Pelmeenid olid tõesti vapustavalt head. Magustoite paraku mekkima ei saanud jääda, sest lapsed olid selleks hetkeks üles sulanud ja endid korralikult käima tõmmanud. Pakkisime nad jälle sisse ja tegime kiirelt sääred. Kodus jätkus pidupäev osadel lõunauinaku ja teistel remondile pihta andmisega. Kes värvis verandat, kes paigaldas põrandat. Virgunud lapsed (või noh õigemini Joonatan, sest Emili ei maganud) asusid isekeskis paraadi mängima ja muudkui marssisid mööda tuba ning röökisid teineteisele "Palju õnne vabariigi aastapäevaks!" ja "Tervist härra president!"
Mingil hetkel vanemate hoog ehitustöödes rauges ja selgus tõsiasi, et pidulik õhtusöök ei olegi vahepeal ennast valmis teinud. Suundusin siis poodi, kuhu jõudes, selgus, et täpselt viimasel hetkel. Põhimõtteliselt jooksin läbi müügisaali ja haarasin lennult erinevaid toidukaupu ning minu järel viimane kassa ka suleti. Müüad vaatasid mind nagu mingit ullikest, kes ilmselt alles poole päeva pealt oli avastanud, et tegemist on riigipühaga. Kodus selgus, et valik ei olnudki kõige hullem. Kiluvõileiba ja seenesalatit sai. Täidetud mune paraku mitte. Katsime siis piduliku (akna)laua, sest klassikalises mõttes söögilauda täpselt nagu köökigi meil hetkel ei ole ning asusime vahepeal lindistatud kontserti vaatama-kuulama. Kohustuslik viinapits Eesti terviseks tahtis ka võtmist, kuid pitsid olid paraku sarnaselt tekliga ühes kastidest ning seetõttu lõime oma värvilõhnalises elamises sel aastal kokku nukuteetasse.
Kontsert ise oli väga äge ning lapsed jäid samuti väga rahule. Õhtuseks unelauluks nõuti Eesti hümni ning hetkel kostab nende vooditest järgmine kuuldemäng.
Joonatan (eriti venitaval viisil): Ei leia miiina iiial seal, see suuuure laia ilma peal, mis armas oleks ka, kui sa mu armas isamaa!
Emili (skandeerides): Palju õnne, palju õnne, palju õnne, palju õnne Eestimaa! Hipp-hipp-hurraa! Palju õnne Eestimaa!
Ühtlasi õnnitleme ka vanaisa Väinot!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar