Kahekõne hommikulauast

Tänahommikuse tatrapudru (ja paraku on tatrapuder meil Emili soovil absoluutselt igal hommikul) kõrvale hilisemat poeskäiku planeerides leidis meil täna aset selline mõttevahetus:

Emme: poest peame õhtusöögiks kana ka ostma.

Emili: Ei täna teeme kotletti.

Emme: Kotlette me alles hiljuti tegime. Ma arvan, et täna teeme ahjukana.

Emili (resoluutsel toonil): Mis sa vaidled! Kui teeme kotletti, siis teeme kotletti!

Ei tea, kas see oli nüüd peegeldus või??

Aga rääkides igahommikusest tatrapudrust - emme tõesti ei arvanud, et tal õnnestub taaskord elada koos tatrapudrufanaatikuga. Oma esimesed 15 eluaastat ta juba pidi igal hommikul pidama läbirääkimisi teemal, et ehk täna sööks midagi muud. Toidueelistustelt sobiks Emili ja onu Mihkel igatahes ideaalselt koos elama - iga hommik tatrapuder ja iga õhtu hiina toit.

Lastekirjanduse harivast rollist

Intelligentne inimene sisustab oma vaba aega ju ikka raamatute lugemisega ja kui intelligentne inimene on veel nii väike, et ise lugeda ei mõista siis tuleb talle raamatuid ettelugeda. Nii ka meie. Reeglina oleme lektüüriks valinud ikka klassikuid ning viimase aja une-eelseteks hittideks on olnud A.Lindgreni "Madlike ja Liisbet Jaanikingul" ning vana-hea A.Kivirähu "Kaka ja kevad".

Esimest neist õnnestus meil täna Emiliga pool päeva teineteisele tsiteerida, sest selle sügishooaja esimese nohu puhul kõlas "Ise oled tatikas, kes vajab ninanuuskamist!" igatahes peenelt. Emme suureks üllatuseks asus Emili aga peagi ka teisi meeldejäänud lõike ettekandma ning teatas toimetavale lapsevanemale südame rahus: "Ise oled tatikas ja räpakäpp, laku panni!" Emme ei osanud sellepeale musta ega valget kosta, sest kahe-aastase hääletoon ei reetnud kohe millegagi, et ta oma sõnade mõttest suurt aru oleks saanud. Seda kinnitas ka peagi järgnenud arvamus, et Emili ise tahab hoopis tatikas ja räpakäpp olla. 

Hoopis pikantne lugu juhtus meil mõni nädal tagasi aga seoses Kivirähu raamatuga. Joonatan on alles nii õrnas eas, et mõnikord ei jaga veel ei pea ega ka jalad ning seetõttu tekkis meie elutoa põrandale ühel täiesti tavalisel pärastlõunal väike kakajunn. Emme suundus seepeale noorhärraga vannituppa vajalikke hügieeniprotseduure läbiviima ning sealt naastes jõudis juba koridoris tema kõrvu viisaka majapreili algatatud vestlus: " Tere kakajunn! Oi kui tore, et sa said meile külla tulla! Me nii ootasime." 

No ma ei tea, emme nagu väga küll ei oodanud...

Joonatanist üle pika aja

Suvi läks kiirelt nagu alati ning üle pika aja taas paar sõna Joonatanist. Noormees on jõudnud arenguetappi, mida iseloomustab pidev soov oma seitse nõelteravat hammast kellessegi või millessegi täiest jõust sisselüüa. Seetõttu pole enam võimalik teda rahulikult sülle haarata vaid peab pidevalt valvel olema. Vastasel korral võib minna nagu alloleval fotol (ühtlasi anname välja ka hetketabamiseeripreemia - seekord siis fotograaf Allanile).

Õnneks kasutab ta hambaid lisaks muule ka eesmärgipäraselt ja kuni ta ise rahus süüa saab on isu hea ning suhteliselt suur osa pakutavast jõuab ka kõhtu. Sellest hoolimata istub ta ööde kaupa piimasaalis ning leiab nagu õige mees kunagi, et nii peabki ja nii ongi hea. Emme jääb siin küll eriarvamusele, kuid paraku ka hüüdjaks hääleks kõrbes. Ühel ööl emme üritas veidi omi seisukohti selgitada - et äkki mingi aja ööst siiski ka magaks rahulikult ning ei sööks ega sipleks - kuid see oli ilmne viga, sest siis sai terve maja kuulda, mis Joonatanil südamel ning seda ikka volüüm põhjas ja kohe 1,5 tundi järjest. Pika mõtteavalduse sisu võis olla umbes, et küll mulle on ikka mõstmatu inimeseloom emaks antud!

Positiivse poole pealt nii palju, et päevasel ajal on noorhärra enamasti väga heas tujus ning tuiab ringi ja mängib pikalt ka täitsa iseseisvalt. Väga rõõmustav areng on toimunud ka päevaunedega. Varasem nx30min muster on asendunud 2x 1,5h (või 1x1h + 1x2h) mustriga ning mõnikord on isegi võetud kätte ja põõnatud pärastlõunal suisa 3h järjest. 

Juba juuli lõpust alates demonstreerib Joonatan võimet iseseisvalt seista ning viimasel ajal on sellele lisandunud ka oskus tühja koha pealt ise püsti tõusta. Püsti ei tõuse ta aga nii nagu lapsed enamasti (et esmalt tagumik püsti ja siis keha ) vaid nagu täiskasvanud (algul galantselt ühele põlvele ja sealt siis püsti) ning seda on väga naljakas vaadata. Kui vaja siis suudab ise päris jupp aega sel viisil seista ning tagasi põrandale laskub enamasti väga sujuva kükiga. Ühtlasi on avatud poll, et kas vend viib Emilile sünnipäeva kingi neljakäpukil kink hambus või juba suure mehe kombel omil jalul.

Emili uus voodi

Emilile sai juba mõni aeg tagasi uus voodi tellitud, sest kaua sa ikka võrevoodis magad, kui mõni vend käib iga päev sellise näoga vaatamas, et kas juba saab selle voodi endale või pean veel kaua vanemate juures magamas käima. Samas oleme me võrekast väljakolimist kogu aeg edasi lükanud, sest Emilil on komme kindlate seinteta vooditest poole magamise pealt lahkuda. Soomes kämpingus, leidsime õhtul kenasti voodis uinunud lapse keset ööd voodi alt (!) kaeblemast. 

Nüüd hakkab aga Emili tuba lõpuks valmis saama ning me otsustasime uue voodi kokkumonteerida.  Emili ise aitas tublisti kaasa ja keerutas vapralt kruvisid kinni ning poole töö pealt lisandus veel üks väike abiline, kes tegeles peamiselt voodi konstruktsiooni tugevuse testimisega ( patsutamise teel) ning üritas monteerija tagant vabu kruvisid sisse vehkida, et neid siis endale suhu toppida. Valmis voodi läks veel issi juurde värvimisse ning sellest pakume pilti, kui tuba lõplikult valmis on - loodetavasti Emili sünnipäevaks. 

Suvemeenutusi

Joonatan asus suvel ka seljakotirolli omandama, kuid esialgu meeldib talle siiski rohkem kõhul tsillida.

Kiikumispisik tuleb lastesse süstida võimalikult vara, sest siis on lootust, et nad tulevikus on on sinuga nõus mänguväljakule kaasa tulema ning emme ei peagi üksinda kiikumas käima. Meie peres on nimelt nii, et pärast õhtusööki asub just nimelt pereema jaurama, et lähme mänguväljakule kiikuma ning õnneks on Emili enamasti ka nõus kaasa  tulema (kahjuks ei viitsi ta aga nii kaua kiikuda kui tema ema). Kiikumas käime me aga ühel lähedasel väljakul, kus on täiesti super linnupesakiik, kuhu emme koos lastega täpselt peale mahub. Suur unistus on selline kiik endale tagaaeda muretseda, kuid maaletoojad tahavad selle eest paraku roppu raha.

See ja ka järgmine pilt iseloomustavad lapsevanema oskust igal võimalikul hetkel raamat haarata.

Kuku!

Just selline tsill toimus meil Suislepas. Emili veetis päevi basseinis ja nõustus välja soenema tulema ainult pärast julmi ähvardusi. 

Emili õpetab Joonatanile, kuidas kassile pai teha. Joonatan tegi Intsule hoopis jõulist ülekeha massaazi ning Ints ei teinud selle peale teist nägugi.

Koos onutütar Meriliniga lastemuuseumis teatrit tegemas. 

Poiss on ikka poiss. Joonatan sattus suurest autost ikka täiesti vasikavaimustusse.

Selline võiks välja näha paljulapseliste auto :-). Emili - Merilin - Joonatan.