Loogiline!

Joonatan: Emme ma tahan praegu oma kommi ära süüa.
Emme: Ei, praegu ei saa. Enne sööme soolast toitu ja siis pärast võid kommi ära süüa.
Joonatan: Miks? Ma tahan praegu kommi ära süüa.
Emme: Kui sa praegu kommi ära sööd, siis ei ole sul pärast enam soolase toidu isu.
Joonatan: Aga kui ma praegu soolast toitu söön, siis ei ole mul pärast enam kommi isu.

Dinosaurused

Joonatani on tabanud uus kirg - dinosaurused. Ta on neist ikka täiesti vasika vaimustuses. Eks ole mõned eksemplarid nüüd tema mänguasjade sekka ka tekkinud. Dinosauruste raamatuid meil ei ole ja siis me käisimegi Joonataniga Viljandi raamatukogu lasteosakonnas tarkust taga nõudmas. Seal oli iidsetele roomajatele kohe eraldi riiul pühendatud. Joonatani palvel me siis tõstsime riiuli tühjaks ja vaatasime kõik teosed läbi. Ja tarkust tuli, ma pean ütlema. Kas teie teadsite, et haid olid olemas juba enne dinosaurusi, elasid saurustega samal ajal ja väristavad endiselt rõõmsalt uimesid? Nojah, seda viimast osa faktist teadsin mina ka aga esimesed kaks tulid küll üllatusena. Ühesõnaga on mind ennast ka saurused huvitama hakanud (kordagi varem ei ole neile rohkem kui kahte mõtet korraga pühendanud) ja nüüd me Joonataniga kahekesi uurimegi. Jube põnev on. Kuigi sauruste nimede osas on Joonatan kõvem käpp kui mina. Mina olen suutnud omandada seni vaid türannosauruse ja triseratopsi. Ja oh seda rõõmu, kui selgus, et jõulude ajal tuleb kinodesse täispikk 3D film dinosaurustest (triseratopsiga peaosas!). Näitasin Joonatanile treilerit ja nüüd ta põhimõtteliselt loeb päevi esilinastuseni. Ühtlasi vaatasime youtube'st ka BBC dokke, kus üks teadlane dinosauruste seas ringi seikleb (Walking with dinosaurs). Kes näinud pole, siis soovitan soojalt. Seal ründas keski omaaegne suurim kiskjasaurus (nime võite Joonatanilt küsida, mul pole teda hetkel käepärast) tolle teadlase telki (sic!) ja kaotas konservikarpi hammustades oma hamba. Teadlane siis pärast uuris seda keskmise kööginoa suurust hammast ja rääkis, et dinosaurustel oli nii, et kui hammas ära tuli (mida juhtus suht kergelt), siis kasvas uus asemele. Ma tõlkisin jutu noorteadlasele ja viimane tegi koheselt loogilise järelduse: "Täpselt samuti nagu Emilil". Ma igaks juhuks ei hakanud noorele daamile rääkima, et vend tema ja dinosauruste vahel sarnaseid jooni leidis.

Kuna Joonatani teised suured lemmikud on luukered, siis pakkuge, mis on ultimate fun. Loomulikult dinosauruste luukered. Ma pean tunnistama, et selles kohas minu huvi raugeb. Kui keegi suudaks koostada sellise ühenda paarid ülesande, kus Joonatan saaks kokku viia sauruseid ja nende luukeresid, siis ma võtaks selle inimese ees kohe mütsi maha ja teeks õlle välja või midagi.

Ah jaa  - seda tahtsin ka veel Joonatani kohta kirjutada, et mingil meile arusaamatul põhjusel on noorhärra otsustanud loobuda Aedmaade pere meessoost esindajatele omasest kombest küsimustele erineva intonatsiooniga mõminatega vastata. (selle kombe tõttu on naissoost esindajatel arenenud välja hämmastav võime neid mõminaid üksteisest eristada ja mõttes erinevateks vastusteks ümber tõlkida). Vähe sellest, et Joonatan ise ei mõmise, ei lase ta endale ka mõminatega vastata vaid teatab mõmina peale pedagoogile omasel hääletoonil "Jah või ei?". Nii näiteks leiavadki meil kell neli hommikul tekkide vahel aset järgmised dialoogid:

Joonatan: Emme, kas argentinasaurus oli lihasööja?

Emme: Mhmh.

Joonatan (nõudlikult): Jah või ei?

Emme: Ei.

Ma pean tunnistama, et ajab ikka närvi küll, kui keegi sult kell neli hommikul  mõtlemist eeldavale küsimusele selgesõnalist vastust nõuab. Varsti tahab veel, et täislausega ka vastataks. Ühtlasi pean ka ülestunnistama, et nii mõnigi kord olen taolisele küsimusele antud kellaajal vastanud ka täiesti mittelapsevanemlikult kuid samas täiesti ausalt "mine pekki, Joonatan, ma tahan magada!"

Emili Joonatani saurusevaimustust ei jaga ja saurustefilmi vaatama tulla ei kavatse. Parem ilmselt ongi, sest tema viimase aja meeleolukõikumised on täiesti ettearvamatud ja ikka talle omaselt, kui päike siis ikka kohe PÄIKE ja kui meel must ja kõik süüdi, siis ei tasu mitte lähedale minnagi.

Mis veel? Tiramiisu kasvab ja areneb. Kuigi ta teeb selles osas küll ennastsalgavaid pingutusi, on mõni toalill meil siiski veel alles ja isegi lehed küljes, kuid pikka iga neile väga lubada ei julge. Samas on meil eriliselt visa hingega toalilled ja ma pakuks, et võib täiest vabalt juhtuda, et kui nad minu aastate pikkuse hooletuse ja pehmelt öeldes ebaregulaarse kastmise üle on suutnud elada, siis suudavad ehk Tiramiisu rüüsteretked ka.  

Vari

Täna kell 18 võis Kunderi tänaval näha ekspromnt-perfomansit "Vari".
Joonatan nimelt otsustas, et tema ei taha endale varju. Esmalt üritas varju käega maha rapsida. Seejärel varju eest minema joosta, siis järgnesid edutud püüdlused hüppamise teel varjust vabaneda ja lõpetuseks äge karjumine "Ma ju ei taha seda varju, kuidas ta aru ei saa!". Kokku kestis tubli 5 minutit. Julgeks öelda, et kilpluse ülim aste. Me Emiliga moodustasime tänuliku publiku ja naersime südamest. Ilmselt ei olnud tegemist huumorietendusega, sest noor kunstnik võttis meie naeru isikliku solvanguna.  Võib juhtuda, et mõnel päeval tuleb perfomans kordamisele aga lubada ei julge.

Kodus aga kuulsin laste käest, et kuna eelmisel päeval olla sissemagatud, siis issi olevat hommikusöögiks pakkunud kõrsikuid hapukoorega ja tomateid. Nojah, keegi polnud ju arvestanud koduse hommikusöögiga ja midagi muud ilmselt ei leidunud kiirelt tarbimiseks. Suht leidlik valik. Ma ise ilmselt ei oleks hapukoorega kõrsikute peale tulnud.

Vesteid ja vestlusi

Joonatan peab meil kergemat sorti silmapõletikku ja sel põhjusel istume siin Emiliga temaga kodus. On olnud aega lastega huvitavaid vestlusi mahapidada. Mõned näited.

Joonatan: Mina tahaks endale ikka selliseid suuri lemmikloomi. Nagu näiteks hobused või lõvid või tiigrid.

Emme: Ma ei tea. Selliseid loomi vist väga ei peeta lemmikloomadena.

Joonatan: Ähh. Tädi Leenal ju on hobused. (1:0)

Emme: Aga kelle sa siis võtaks?

Joonatan: Lõvi.

Emme: Lõvid elavad Aafrikas. Tal hakkaks talvel siin vist külm.

Joonatan: Aga tal on paks talvekasukas.

Emme: Aga kuhu me selle lõvi elama paneksime.

Joonatan: Lauda.

Emme: Millisesse lauda?

Joonatan: Lauta, noh.

Emme: Meil ei ole ju lauta.

Joonatan: Siis taha aeda.

Emme: Aga mis me sellele lõvile süüa annaksime (üritab Emme Joonatani endameelest lohku tõmmata)?

Joonatan: Lõvikrõbulaid loomulikult! (2:0)


Emili aga mõtiskleb hoopis igavikulisematel  teemadel.

Emili: Mul on sulle üks küsimus.

Emme: Ainult üks?

Emili: Kuidas on nii, et maailm muudkui pöörleb ja pöörleb. Kas ta kunagi ära ei lõpe?

Emme: Seda ma tõesti ei tea.

Emili: Enne meid olid dinosaurused eks?

Emme: Jah.

Emili: Aga siis on ju loogiline, et peale meid tulevad ka keegid.

Emme: Loogiline.

Kohe näha, et on vanaema juures oldud

Lapsed vaatavad multikat. Multikas lõppeb ja mingi nipiga on äkki ekraanil Midsomeri Mõrvad.
Emili: Emme, see Holby City tuli nüüd!
Joonatan: See ei ole mingi Holby City. Holby City on haiglas.

Multikateni on paar minutit ja Joonatan istutab end teleka ette. Jooksevad eelnava seriaali lõputiitrid.
Joonatan: See on Väikese Maja Preemia. (te ju teate isegi, mis tegelikult oli, eks)

Joonatan: Millal see Kaare Kroonristi Rasmus meie telekasse tuleb?
Hämming.
Joonatan: Noh, millal tuleb?
Emili aitab emme hämmingust välja: Ta mõtleb Kalle Blomkvisti ja Rasmust.

Rongaema annab aru

Oktoober on sel aastal meil rongaemakuu.
Mina olen töö tõttu pea terve aja Viljandis ja lapsi näen nagu kuuvarjutust. Kuu alguse näide:
Esmaspäeva hommikul viisin lapsed aeda ja sõitsin rongiga Viljandisse. Teisipäeva pärastlõunal naasin Tallinnasse ja suundusin teatrisse. Pärast teatrit korraks nägin magamaminevaid lapsi. Kolmapäeva olin kodus ja nägin õhtupoolikul ka lapsi. Neljapäeva hommikul sõitsin bussiga Viljandisse. Laupäeva pärastlõunal tagasi Tallinnasse. Tervelt 24 h koos lastega! Pühapäeval selgus, et Emili on kergelt tõbine ja saatsime ta vanaemaga Viljandisse. Esmaspäeval viisin Joonatani lasteaeda ja suundusin rongiga Viljandisse. E - R nägin Emilit õhtuti a 1 tund, kui poole kümne ajal töölt naasesin. Joonatan oli Allaniga Tallinnas. Reede õhtul saabusid ka mehed Viljandisse, Joonatan juba magas. Laupäeva hommikul nägin lapsi 9 - 10, siis läksin tööle ja Allan suundus lastega Suisleppa.
Ja umbes samas graafikus jätkame kuni 25ndani.....
Nojah, vähemalt ei tööta ma Soomes....

Saage tuttavaks - Tiramiisu

Ja siin ta siis nüüd ongi. Meie pere uusim liige. Umbes neljakuune kass nimega Tiramiisu. Toimetab teine siin juba pooleteist nädala jagu aga pildile püüda on teda suht võimatu. Esimesed paar kuud oma elust veetis Tiramiisu Viljandi varjupaigas, kuid siis otsustas, et aitab. Puges ilusasse roosasse puuri ning palus Marikal end lahkesti rongijaama viia, kust mina ta siis käeotsa haarasin ning rongi ja trammiga koju tõin. Kas teie teadsite, et kassile tuleb rongis pilet osta? Trammis ma ei ostnud. Tallinna kass ikkagi!

Kuidas saada lapsed suures koguses brokkolit sööma?

Väga lihtne. Tuleb pakkuda õhtusöögiks kana peruupärases maapähklikastmes ja kõrvale brokkolit. Võõrapärast kastet keeldusid mõlemad pärast proovimist söömast aga kuna kõhud olid tühjad, siis pisteti nahka kolm portsu brokkolit küüslaugu ja sojakastmega. Pole paha. Kaste ei läinud ka pereisale eriti kaubaks aga teades, et homme pole mul eriti aega süüa teha, olin ma seda valmistanud tööstuslikes kogustes. Nüüd ma ei teagi, mida sellega peale hakata. Ettepankuid?

Paar sõna popil teemal

Viimastel päevadel on tänu paarile kõrgel ametikohal olevale mehele meedias taastõstatunud soolise võrdsuse temaatika. Pean siin silmas GAGi direktori pehmelt öeldes rumalaid ütlusi seoses koolikoka otsingutega ja sellele lisandunud Haapsalu keskerakondlasest linnapea arvamust, et "linnajuht võiks ikka mees olla". See selleks. Iga tervemõistuslik inimene peaks arusaama, et taadid räägivad lolli juttu. No ja kui ei saa, siis mis parata. Vägisi kellegi tõekspidamisi ei muuda ja targemaks ei tee. Kui standardvarustuses pole filtrit aju ja suu vahele kaasa pandud, siis hiljem juurde ka enam ei installeeri.
Mina ei ole feminist. Kaugel sellest. Arvestades, et kõik laenumaksed, elektriarved, lasteaiatasud jne. tasub meie peres Allan ja mul pole õrna aimugi nende suurusest, siis oleks minu poolt ka kaunis silmakirjalik mõnede feministlike hüüdlausetega lagedale tulla. Siiski leidis meil siin kodus aset üks söögilaua vestlus, mille tagajärjel tõstis naisõigluslane minus pead. Nimelt rääkis Emili, et neil on lasteaias võimlemistunnis selline kord, et poisid peavad jooksma kaks tiiru ümber maja ja tüdrukud ühe. No mismõttes!! Ma sain kohe täitsa pahaseks. Kes see võimlemisõpetaja enda arvates õige on, et teeb sellise süsteemi. Jutt on 5 -6 aastastest lastest. Õpetaja muide on naissoost. Loomulikult pöördusin ma sel teemal lasteaia poole. Ma ei tea. Võibolla reageerisin üle, kuid mulle tundub, et just sellistest esmapilgul pisiasjadest saavadki suured asjad alguse ja kasvavad hilisemad Agurid ja need muud mehed (ma tõesti ei mäleta, mis selle Haapsalu taadi nimi oli). Jooksmine jooksmiseks, kuid see on ju otsene signaal, et tüdrukud on nõrgemad-kehvemad-ei saa hakkama. Ärgem andkem lastele selliseid signaale, sest see ei ole ju tõsi. Ma võin kihla vedada, et Emili rühmas on tüdrukuid, kes nii mõnelegi poisile jooksmises silmad ette teevad. Emili küll ilmselt mitte aga kabes kotib ta see-eest suure tõenäosusega neid kõiki. Kotib mind ja Allanitki. Ja Allan võib seoses poiste ja tüdrukute võimekusega rääkida toreda minevikumälestuse, kuidas ta põhikoolis Anu Sääritsa käest tappa sai.

Kuidas lapsed ühe minutiga uinuma saada.

Eile õhtul uinusid meie lapsed põhimõtteliselt sel hetkel kui pead patju puutusid. Seda juhtub meie majas harva. Haruharva. Nipp ise aga oli järgmine.

Pühapäeva hommik. Ärkasime. Nagu ikka Joonatan minu kaisus ja Emili ning Allan "lastetoas". Üritasin Ipadist Melchiori raamatute teist osa lugeda. Joonatan muidugi eriti ei lasknud vaid käis pinda, et antaku väärt vidin talle mängimiseks ja ärgu aetagu sellist lolli juttu nagu "minu raamat on siin sees". Lõpuks mehike siiski andis alla ja suundus teise tuppa autodega mängima. Asemele tekkis Emili, kes võttis emme kõrval koha sisse ning asus vapralt veerima. Korraks käis mul küll peast läbi mõte, et võibolla ei ole kõige parem idee oma viieaastast verise kriminulli abil lugema õpetada, kuid põnev oli ja kasvatusteadus jäi tahaplaanile. Pikalt seda lõbu siiski ei pakutud, sest kolmene asus magavale isale ja lugevale emale valjuhäälselt edastama infot oma kõhu pehmelt öeldes tühja seisukorra kohta. Ajasime siis kargud alla ja suundusime allakorrusele. Tegime hommikusöögi ja konsumeerisime selle. Kuna ilm oli imeilus ja polnud üldsegi kindel, et kui pikalt selliseid päevi veel pakutakse, siis otsustasime jaguneda gruppidesse ja mina suundusin lastega ratastega parki ja Allan asus rõdu värvima. 

Seoses ratasega vajab mainimist kolm päeva tagasi toimunud tõsine areng. Võiks isegi öelda suur läbimurre. Emili nimelt õppis ilma abiratasteta sõidu selgeks. Kuna need abirattad olid ainult üks suur nuhtlus, siis oli tervel perel neist juba kopp ees ning reede õhtul me panime noore (ja vägagi argliku) daami lihtsalt "uju või upu" olukorda. Sõitsime abikatega Kadriorgu ja siis lihtsalt kruvisime need julmalt küljest ära ja teatasime, et nüüd ei jää muud üle kui ilma abikateta koju sõita, sest teist varianti ei ole. Istus ratta selga ja sõitis nagu kulda. Mul oli ikka karp kohe mitu minutit lahti. Elus poleks uskunud, et sõidabki. Nüüd on elu nagu hernes, sest me liigume hulga kaupa ja suurtel kiirustel. Emili oma rattal ja mina ning Joonatan tõukeratastega. 

Tulles aga tagasi pühapäeva juurde, siis käisime Saunamänguväljakul kiikumas ja pärast veel Politseiaias ronimas ja ratastega sõitmas. Seal on muidugi see värk, et lapsed trügivad tõukekatega sinna rularampidesse trikitama ning töllavad siis teismelistel jalus ning kõik see ajab natuke hirmu nahka aga noh neile meeldib ja mina põrnitsen mulle "ema, palun kutsuge oma põngerjad siit eest ära" näoga teismelistele külma rahuga "ega see teie isiklik ramp ei ole" näoga vastu. 

Edasi oli meil kokkulepitud onutütar Meriliniga ühine kinoskäik. Viisime siis rattad koju, korjasime perepea kaasa ning suundusime trammiga kinno. Filmiks oli "Smurfid 2". Oh jeesus. Sisutühi ja paksult jalaga tagumikku huumorit täis holliwoodi kräpp. Aga no mis ma saan öelda, lastele meeldis. Mida vägivaldsem nali, seda valjema häälega Joonatan naerda möirgas. Ja ma ei liialda. Iga kord kui võlur Gargamel kassi õhku lennutas, kostis Joonatani kohalt homeerilist naeru. Siit panime kõrva taha, et liiga tihti sellist huumorit sellele poisile pakkuda ei maksa. 

Kinost suundusime Vapianosse, kus Merilini eeskujul võeti loomakujulised lastepitsad. Mainigem ära, et kinos oldi konsumeeritud popcorni, nii et junkfood ruulis täiega. Kuna pitsadest enamus jäi söömata siis pakkisime need õhtust meelelahutust (korvpall) silmaspidades kaasa. Meiega liitunud Mihklil, Maril ja Sassul oli tekkinud plaan suunduda vabaõhumuuseumisse ja kuigi Joonatan ilmselt ei olnud enam esimeses värskuses, otsustasime, et kuna Brüsseli sugulasi näeb harva, siis läheme ikkagi kaasa ja ei suundu koju vahepuhkust pidama. Mõeldud tehtud. Allan jäi koju ja meie pakkisime rattad autosse ning suundusime Rocca al Maresse. Seal rallisid lapsed ratastega ligi 1,5 h sellise hooga mööda autovabu jalgteid, et pead otsas märjad. Tegime Kolu kõrtis väikse kehakinnituse ning poole kaheksa paiku (kui tegelikult oleks olnud õige aeg Joonatanpoiss kodus vanni ja voodisse suunata) suundusime koos Mihkli ja Meriliniga Saku Suurhalli Eesti-Valgevene mängule kaasa elama. Allan oli varakult kohale läinud ja meile täiesti suurepärased istekohad muretsenud. Plaksutasime ja huilgasime 2h jutti. Vahepeal juba näost halliks vajuma hakanud väikemeest turgutasime absoluutselt kõigi lapsekasvatusreeglite, terve mõistuse ja oma parema äranägemise vastaselt sokolaadikommidega. Suhkur töötas ning mängu lõpus vehkis Joonatan vapralt Eesti lipukesega ning röökis nagu ülejäänud 6500 inimest "Eesti, Eesti". 

Kelle 22.30 jõudsime siis lõpuks koju ning panime lapsed magama. 

Selline päev siis. Oli väga tore ja peaaegu täiesti vingumiste vaba. (Haruldane!). Laste tervist ja närvikava silmaspidades, seda siiski liiga tihti korrata ei maksa. 

Joonatani unistus

Suur sünnipäevade hooaeg on ukse ees. Nagu igal aastal võtab kahekuuline periood septembri keskpaigast novembri keskpaigani emme võhmale. Emili sünnipäev- Allani sünnipäev-Joonatani sünnipäev- isadepäev. Kogu selle peo ja pillerkaari lõpuks on fantaasia otsas ja toss väljas aga Jõulud koputavad ülbelt uksele, nii et pääsu pole ja kergemat hingamist enne jaanuari algust ei anta.
Arutasime siin võimalikke pidusid ja peokohti ning üritasime Emilile mõistust pähe panna, et noor daam loobuks ometi ideest oma pidu Batuudikeskuses pidada. Joonatan ka mõtles kaasa ning teatas siis:
Mina tahaksin oma sünnipäeva pidada sellises kolmekorruselises kohas, kus kõige all on mängimise koht, keskel on veepark, kus saab ujuda ning kolmandal korrusel (tähendusrikas paus), kolmandal korrusel on autoremont.
Keegi teab sellist kohta vä?

Paha laud

Emili ja Joonatan mängivad sõbralikult. Äkki lööb Emili pea vastu lauanurka ja suundub haledalt nuttes emme sülle. (Emili vigastustele järgneb alati hale nutt. Joonatani vigastustele järgneb tavaliselt rahulikult konstateering "ei ole hullu"). Emme siis lohutab Emilit ja Joonatan tuleb ka uudistama, et kui tõsine asi on ja kas õest saab veel elulooma.
Joonatan: Mina ei teinud. Laud tegi.
Mõttepaus.
Joonatan: Ma arvan, et saadame selle laua järelemõtlema.

Süütõendite lavastamine

Emili ja Joonatan on kahekesi ülemisel korrusel. Äkki kostab sealt Joonatani seakisa. Kuna kisa ei vaibu läheb emme asja uurima. Joonatan ulub pisarais ning teatab, et Emili surus talle padjaga näkku. Kõlab usutavalt. Emme suundub teises toas oleva Emili juurde vastaspoole selgitusi kuulama. Emili väidab, et Joonatan hammustas teda ning näitab tõendusmaterjaliks hambajälgi oma käel. Kuigi tsenaarium paistab tõenäone, tundub emmele kahtlane, et Emili ei nuta ega hala ning vedeleb rahulikult voodil. Joonatani hammustamistele järgnevad reeglina ilgest kisast saadetud rajud kättemaksuaktsioonid. Emme küsimusele, et kas Joonatan tõepoolest hammustas sind, kõlav jaatav vastus on juba hulka ebalevam. Gestaapo asub tööle ning kümne minuti jagu ristküsitlusi ning järjest ulmelisemaid versioone toimunust hiljem on selgunud tõde - noor daam hammustas venna süüdilavastamiseks endale ise kätte.
Meenus see osa Poirot'st, kus mõrvar endale alibi tekitamiseks ise jalga tulistas. Arenguruumi veel on.

Meie lapsed

Nüüd toon ära kaks seika elust enesest, mis toovad väga selgelt välja meie laste erinevused.

Emili askeldas õppeaasta lõpu puhul tantsuagentuurist saadud rinnamärgiga ning torkas märgitaguse nõelaga natuke sõrme. Hästi pisut immitses verd, kuid tegemist ei olnud sügava torkehaavaga vaid sellise väikese kriimustusega nahal. Tütarlaps sattus sellest hüsteeriasse, nuttis südantlõhestavalt 15 minutit järjest ning mängis ka järgmisel päeval raskesti haavatud sõjainvaliidi.

Joonatan hakkis koogi jaoks rabarbereid ning lõikas sõrme. Emme ei pannud juhtunut koheselt tähele. Natukese aja pärast kui juba nugagi verine oli, teatas Joonatan südamerahus. "Näe, punaseks läks!". Ei mingit nuttu, mingit hala. Ta ei lasknud ennast juhtunust absoluutselt häirida.

Mõlemal juhul sai näpp plaasterdatud.

Päev Helsingis ehk sinna ja tagasi

Kell on kolmveerand üksteist õhtul ning seljataga seiklusrohke päev põhjanaabrite pealinnas.
Alustuseks ütleks kohe ära, et meie lapsed on ühed parajad duracelli jänesed. Kaheksast saadik hommikul üleval ning hetkel mängivad kahekesi teisel korrusel, samas kui meil Allaniga on toss täiega väljas. Ilmselt on süüdi Tallinki buffees konsumeeritud magustoidu hulk. Vähemalt Emili puhul. Joonatanil ei olnud eriti aega suurt midagi süüa, sest miski popp võidusõiduautosimulaator või asi ootas oma järge ning üpris kiirelt tegi ta söögilauast vehkat ning suundus laeva mängunurka.
Aga et asi ausalt ära rääkida tuleb alustada algusest. Ühesõnaga meil oli tarvis ära kasutada sügisjooksult teenitud Tallinki kupong ning otsustasime enne suurt suve teha lastega ühe reisi Linnanmäki lõbustusparki, kust eelmistest suvedest on kustumatud elamused. Nädal enne reisi internetis  maad uurides selgus, et Linnanmäki on muutnud kardinaalselt oma piletipoliitikat ning ära kaotanud keskmise hinnatasemega käepaelad ehk need, mida Allan ja Emili kasutasid ning mida ka meie Joonataniga olime sel aastal planeerinud soetada. Valik oli seega kas kõik (ehk kogu pere pealt välja laduda ligi 150 euri) või mitte midagi (ehk 11 väikelaste antraktsiooni, mis sellest aastast alates on tasuta). Otsustasime viimase variandi kasuks ning mina tegin endale kuskil nädal aega enne reisi igapäevaselt ajupesu, et "tegemist on lastele mõeldud reisiga, oluline on, et neil on lõbus ning jah, kallis Liis, sa ei saa selle viie tunni jooksul mitte ainsamalegi tõsiseltvõetavale atraktsioonile, mis sest et need vaid paari meetri kaugusel tiirlevad, loksuvad, pöörlevad ja vuhisevad". Nii jäigi. Sõitsime 10.30 laevaga üle lahe, vurasime trammiga kohale ning tsillisime üle nelja tunni karusellidel, kus lastel oli üüratult lõbus ja meil oli lõbus lapsi vaadata. Pooltele nendest karusellidest meid isegi ei lubatud aga tühja kah, sihtgrupp nautis täiega. Päeva hitiks kujunes kõige lihtlabasem autokarusell, mis tiirles sellisel väga aeglaselt ümber oma telje pöörleva vanainimese kiirusel ning kus sai istuda erinevate autode ja mootorratase roolis. Sellel käisid lapsed kokku 8 ( kaheksa !!) korda.
Ühtlasi tuli ka saatus ise mulle täna appi, sest teel lõbustusparki õnnestus mul Helsingi puupüsti täis trammis Joonatani istuma tõstes oma selg nii korralikult ära tõmmata, et kõikvõimalikud ameerikamäed olid hetkega väga vastu näidustatud. Ma suutsin mõnda aega vaevalt hingata ning igasugune füüsiline tegevus valmistas kogu ülejäänud päeva pehmelt öeldes raskusi. Tagasiteel laevas tekkis isegi mõte, et äkki läheks ja küsiks valuvaigistit, kuid buffees pakuti lahkesti õlut ja veini, nii et ma leidsin, et küllap on nende mõju suht analoogne. Natuke aitasid tõesti, kuid mitte väga.
Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et päeva põhiülesanne - pakkuda lastele üks väga vahva ja elamusterohke päev- sai igati täidetud. Neile täiesti piisas nendest "titekarusellidest". Emili ongi selline titekarusellitüüpi lõbutseja ning Joonatani poleks oma väikse kasvu tõttu teiste peale nii ehk nii lubatud. Ka nendest mõnedel vaadati teda ikka väga pikalt ning mõõdeti üle ( et kas ikka on meetrine mees või mitte), selgus et oli sentimeetri pealt ja kui mõnes kohas pisut alla jäi, siis me rääkisime ta ikkagi karusellile.
Päeva suurima elamuse pakkus meie pere seiklejahing aga õhtusel laeval, kus ta mingil hetkel mängunurgast lihtsalt kaduma läks. Õnneks jäi paanikahetk väga lühikeseks, sest ma jõudsin vaevalt peal laiali otsas ringi tormama hakata, kui mehike juba laevapersonali käekõrval nähtavale ilmus. Ta ise vist ehmatas rohkem kui meie. Süümekanupule jõudis sellegipoolest pressida, sest no mis ema see ometi on, kes oma lapse Tallinki laeval ära kaotab.
Tõsi on aga see, et aeg, mil lapsed on piisavalt suured, et koos nendega päris karusellidele ja mägedele ronida ei ole enam üldse kaugel ja seda aega ootan ma pikisilmi. Jah, rahakotile saab see paras pauk olema, sest tänapäeva lõbustuspargid on ikka kuradi kallid, kuid minu meelest ei ole maailmas väga palju toredamaid asju kui ühed korralikud ameerikamäed. Ma juba kujutan vaimusilmas ette, kuidas me Joonataniga neil kiljume. Nojah, Emilit ma veel täiesti maha ei kanna, kuid üleliia kõrgeid ootusi talle ka parem ei pane. Kindlasti saab neil Allaniga mingi muu tegevuse juures täpselt sama lõbus olema. No näiteks malet mängides või 3000 tükilist puslet öö otsa kokku pannes.
Legoland ja Liseberg - suvel 2016 me tuleme!

Pildikesi igapäevaelust

Katan õhtusöögiks lauda. Kuna menüüs on lillkapsas ja vorstikesed ehk sellised suht hästi lõigatavad asjad, siis panen vahelduseks lastele ka lisaks kahvlitele noad. Sellised väiksed, mitte väga teravad, lastenoad. Kaelkirjakutega ja puha.
Lapsed saabuvad lauda. Võtavad istet. Joonatan märkab nuga.
Joonatan  Miks mul nuga on?
Emme      Et sa saaks toitu lõigata.
Joonatan (hüsteeriliselt ja lauast eemale tõmbudes) Väikestele lastele ei tohi nugasid anda!
Emme     Noh, ma mõtlesin, et sa oled juba nii suur laps, et saad lõikamisega hakkama.
Joonatan  Ei. Ma ei ole suur laps. Ma olen väike laps.
Emme    Kas ma siis võtan noa ära?
Joonatan  Jah!!!


Ilmselgelt on olnud mõju varasemal kasvatusel, et "väikesed lapsed nugasid ei puutu". Samas oli Joonatani reaktsioon ikka väga ebaharilik, sest tal pole absoluutselt mingit probleemi pidevalt kõikide teiste keelatud asjade käppimisega. Klassikaliseks näiteks oli vanaema Lembe pesumasin, mille nuppe ta (rangest keelust hoolimata) näppis ning seeläbi pooles korteris korgid välja lasi.

Lõpetuseks Joonatani kild Metsakalmistult.

Joonatan Kas me oleme nüüd surnuaias?
Emme  Jah.
Joonatan Aga kus siis surnud on?
Emme Maa all.
Ilme Joonatani näol oleks tulnud sel hetkel üles jäädvustada. See oli täiesti hindamatu. Ma loodan, et ma antud vastusega lapsele mingit püsivat traumat ei jätnud. Kuid kuna ta esitas sama küsimust pärast veel kümme korda, siis ilmselt arvas ta lihtsalt, et emme ajab mingit kägu.

Ninatark

Emili ja Joonatan harjutavad õhtuseks tsirkuse etenduseks. Emili turnib diivanil ja Joonatan teeb maas mingeid roomamisharjutusi, kuigi tegelikult tahaks temagi diivanile turnima, kuid Emili ei luba. Lõpuks viskab Joonatanil üle ning ta nõuab häälekalt, et tuldagu eest ja lastagu teda ka harjutama.
Emili: Oota veel.
Joonatan: Ma ei jaksa enam oodata. Ma olen nii kaua oodanud.
Emili: Kes kannab see kaua elab. (ning jätkab südame rahus oma tegevust).

Minul seal kõrval köögis vajus igatahes karp lahti. Mõni minut hiljem kordus sama olukord üksühele uuesti. Ning siis hiljem veel korra.
Kolmandal korral ei suutnud ma enam vaiki olla ning teatasin sellele väiksele ülbikule, kes julmalt oma vanust ja nutikust noorema venna peal ära kasutas, et oldagu nii lahke ning mindagu ja kannatatagu nüüd natuke ise ning vaadatagu, et kas siis elab kauem.

Lootusrikkalt

Täna on tore päev. Õues särab päike, räästas tilgub ja Emili väidab, et tema olla juba kuldnokka näinud.  Mina aga istun oma vastvalminud köögis laua taga, teen tööd ja kuulan üht imelisemat heli maailmas minu jaoks praegusel hetkel - pesumasina sumisevat häält. Jah peaeagu kolm kuud on möödas ajast, mil remont algas ning nüüd oleme kohas, kus köök on valmis, kodumasinad ühendatud ning tundub, et me tõepoolest ei peagi enam vannitoa aknalaual süüa tegema ning WC poti kaanel tomateid hakkima. (ok. seda viimast me päriselt ei teinud, aga noh WC poti vahetus läheduses toimus kogu söögitegu küll).
Varsti läheb õhtusöök ahju (jee  - mul on jälle ahi) ning enam ei ole ka kaugel hetk, mil saan esimest korda nõudepesumasina käivitada (jee - ma jõudsin 20nda sajandi teise poolde, mul on nõudepesumasin) ja arvestades musta pesu hulka saan ma seda imelist suminat kuulata ilmselt järgmised 24 h vahetpidamata.
Loomulikult on teha veel palju - tapeetida, ja liiste värvida ja paigaldada, kogu krempel tagasi kööki kolida ja koristada jne jne. Kuid ikka on elu juba palju helgem.
Eile õhtul me lihtsalt istusime Allaniga köögis, lugesime kodumasinate manuaale ja muudkui õhkasime, et küll on ilus.
Loomulikult oleme me ka seekord ilu nimel natuke praktilisusele lõivu maksnud, aga teisiti ei ole vist meie puhul võimalikki. Omal ajal sai isegi auto välimuse järgi ostetud.
Aga Joonatan ütles mulle hommikul, kui ma tutimütsi asemel kevadbareti pähe panin, et "sa oled nagu vanaema selle mütsiga." Ma väga ei lasknud ennast häirida, sest tema juttu ei saa tihtipeale tõepähe võtta. Ta väidab vähemalt korra päevas ka, et ma ei ole tema ema ja selles osas tean ma 100% kindlusega tõde.
PS. Vabandan juba ette pildi kehva kvaliteeti, sest fotokat mul ei ole ja pildistada ma ei oska. Kes paremat pilti tahab saada, see tuleb külla ja vaatab. Näiteks alates aprilli keskpaigast, kui liistud ja lambid ja muu ka paigas on. Külla tulles peab ühtlasi arvestama, et väga rikkalikku kostitust ei kaasne, sest remondi valmides on ühtlasi ka selgunud, et kõik olemasolev raha on selle alla magama pandud.

Naistepäev

On naistepäeva hommik.
Emme istub täiesti virgena voodis. Läheneb Joonatan kena kimp käes.
Joonatan: Ärka üles, unimüts!
Paus
Joonatan: Palju õnne sünnipäevaks!
Emme: Täna ei ole mul sünnipäev. Kas sa mõtlesid naistepäeva?
Joonatan: Jah. Palju õnne naistepäevaks!
Emme: Oi kui ilusad.
Joonatan: Need on roosid.
Ükski lill kimbus ei ole roos.
Emme: Nuusuta, kui hästi lõhnavad.
Joonatan nuusutab ja on siiralt üllatunud.
Joonatan: Oi. Ja kui hea pudru neist veel saab.
Emme on siiralt üllatunud. 

Elagu Eesti!

Täna oli üks eriti kummaline pidupäev. Hommik hakkas nagu ikka kaheksa ajal, kui meie pere äratuskell Joonatan luugid lahti lõi ning päeva igahommikuse avalausega "Millal ma Ipadiga mängida saan?" avas. Edasi oli plaan suunduda akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide rongkäigule ja pärast seda paraadi (või nagu lapsed järjekindlalt ütlevad "piraati") vaatama. Pärast hommikusööki riietuma asudes selgus tõsiasi, et kui pool elamist asub pappkastides, siis sanss oma värvitekkel kümne minuti jooksul üles leida on kaduvväike. Läks pool tundi ja tekkel jäigi leidmata. Tõmbasin siis suusamütsi silmini ja jooksime trammile. Vabaduse väljakule jõudes nägime rongkäigu saba mäkke kadumas. Toompea lossi hoovis jõudsime rongkäigule siiski järele ning Stenbocki majani kulges kõik ootuspäraselt. Sealt suundusime Harju mäele, et paraadiks kohad sisse võtta. Mäenõlvalt oli vaade kaunis hea ja ilm ju ka imeline, kuid lapsed süles kallakul tund aega seista ei olnud üldsegi mitte naljaasi. Selg vajutas ja käed kiskusid krampi, kuid alla ka ei andnud. Tänutäheks nähtud vaeva eest vähemalt kalli poja lai naeratus pea terve paraadi aja ning südamest tulnud "Ossaa!!" enamike sõjamasinate puhul. Lennukite ja helikopterite saabudes oli noormees lihtsalt vaimustusest keeletu.
Siiski olime paraadi lõpuks piisavalt läbikülmunud ja väsinud, et sõjamasinatele ronima minemise jätsime järgmiseks aastaks ning suundusime kohvikusse. Valik langes sel korral Vene Kultuurikeskuse restoranile Puskin, kus valikus ca 15 erinevat  sorti kohapeal tehtud pelmeene. Meie loogika kohaselt oleks koht pidanud täna ehk pisut vaiksem olema, kuid tegelikult saime viimase vaba laua. Pelmeenid olid tõesti vapustavalt head. Magustoite paraku mekkima ei saanud jääda, sest lapsed olid selleks hetkeks üles sulanud ja endid korralikult käima tõmmanud. Pakkisime nad jälle sisse ja tegime kiirelt sääred. Kodus jätkus pidupäev osadel lõunauinaku ja teistel remondile pihta andmisega. Kes värvis verandat, kes paigaldas põrandat. Virgunud lapsed (või noh õigemini Joonatan, sest Emili ei maganud) asusid isekeskis paraadi mängima ja muudkui marssisid mööda tuba ning röökisid teineteisele "Palju õnne vabariigi aastapäevaks!" ja "Tervist härra president!"
Mingil hetkel vanemate hoog ehitustöödes rauges ja selgus tõsiasi, et pidulik õhtusöök ei olegi vahepeal ennast valmis teinud. Suundusin siis poodi, kuhu jõudes, selgus, et täpselt viimasel hetkel. Põhimõtteliselt jooksin läbi müügisaali ja haarasin lennult erinevaid toidukaupu ning minu järel viimane kassa ka suleti. Müüad vaatasid mind nagu mingit ullikest, kes ilmselt alles poole päeva pealt oli avastanud, et tegemist on riigipühaga. Kodus selgus, et valik ei olnudki kõige hullem. Kiluvõileiba ja seenesalatit sai. Täidetud mune paraku mitte. Katsime siis piduliku (akna)laua, sest klassikalises mõttes söögilauda täpselt nagu köökigi meil hetkel ei ole ning asusime vahepeal lindistatud kontserti vaatama-kuulama. Kohustuslik viinapits Eesti terviseks tahtis ka võtmist, kuid pitsid olid paraku sarnaselt tekliga ühes kastidest ning seetõttu lõime oma värvilõhnalises elamises sel aastal kokku nukuteetasse.
Kontsert ise oli väga äge ning lapsed jäid samuti väga rahule. Õhtuseks unelauluks nõuti Eesti hümni ning hetkel kostab nende vooditest järgmine kuuldemäng.

Joonatan (eriti venitaval viisil): Ei leia miiina iiial seal, see suuuure laia ilma peal, mis armas oleks ka, kui sa mu armas isamaa!

Emili (skandeerides): Palju õnne, palju õnne, palju õnne, palju õnne Eestimaa! Hipp-hipp-hurraa! Palju õnne Eestimaa!

Ühtlasi õnnitleme ka vanaisa Väinot!

Vastlakukkel

Huvitav, kas ma olen ainus inimene, kes leiab, et vastlakukkel on üks parimaid magustoite, mis välja mõeldud?
Ei suuda mina aru saada, et miks neid ainult kord aastas nädal aega korraga pakutakse ja siis ime jälle kaksteist kuud näppu. Verivorsti ju müüakse suvel ka??
See pole üldse õiglane ega ilus. Ma vastlanädalal muutun täiesti hüsteeriliseks, sest ma üritan selle paari päevaga süüa nii palju kukleid kui vähegi võimalik, sest on ju teada, et nii pea jälle ei saa. Kui juba kirumiseks läks siis kirun ka kõiki neid kondiitreid, kes leiavad, et vastlakuklisse võiks moosi panna või tehisvahukoort kasutada. Ärge kiusake inimest!
Linna parimad kuklid (kui võtta arvesse avalikud kohad ja mitte koduköögid) on minu hinnangul juba teist aastat järjest Cafe More's ning vabariigi parimad Viljandi kohvikus Fellin, kus on rootslasest kokk, kes tegi rootsipäraseid (mandlimassiga täidetud) kukleid, mida nähes ma vastlaõhtul suurest liigutusest ja rõõmust peaaegu nutma hakkasin.
Rootslastel muidu on olemas täiesti kinnitatud standardid vastlakuklite (semlorite) kvaliteedi kohta. Äkki peaks algatama aktsiooni, et need ka Eestis sisseviidud saaks?

Ja kõik kommentaarid teemal "keegi ei keela sul kodus küpsetada" hoidke nüüd, head sõbrad, heaga endale, sest mul on köök teist kuud remondis ja enne kevadet ei saa ma teha ühtegi rooga, mis hõlmaks endas ühel pliidiplaadil keetmisest keerulisemaid toiminguid.

Ah jaa - kui keegi tahab mulle kukleid küpsetada siis need võtan ma hea meelega vastu. Aga siis peavad ikka standarditele vastavad olema :-)).

Hamburger

Vanaema Lembe sünnipäeva (laiemale üldsusele sel aastal Vastlapäeva nime all tuntud) õhtul Viljandis.
Emili ja Joonatan on voodis emme kaisus, kuidagi läheb jutt toidule ning lapsed räägivad hamburgerist (rõhk teisel silbil).
Emme:  Kas te üldse teate, mis asi hamburger on?
Lapsed: Jah.
Emme:  No milline see siis on?
Emili:   Hamburger on nagu vastlakukkel, ainult soolane.
Joonatan:  Jah, selline soolane toit, mis tuleb ära süüa.

Võõrkeel

Emili tuli täna lasteaiast ja teatas, et nad rääkisid täna sellest, et mis siis teha kui võõrkeel läheb ninna.

Emme: Ninna?
Emili: Jah.
Emme: Võõrkeel
Emili: Jah
Emmi: Äkki ikka oli jutt sellest, et kui võõrkeel on suus.
Emili: Ei, ninas.

Hämming.

Emme: Kas see oli mingi naljajutt, mida õpetaja luges?
Emili (juba kergelt ärritudes): Ei. See oli tõsine jutt, et mis siis teha tuleb. Noh nagu Liisbetil Jaanikingu raamatus.
Emme: Aga mis siis teha tuleb, kui võõrkeel läheb ninna?
Emili: No, siis tuleb üks nina pool kinni panna ja siis teisega, kus võõrkeel on, tuleb sedasi kõvasti nuusata.

Paus. Emme on endiselt hämmingus. Midagi nagu koidaks aga samas ei koida ka. Ja siis läks äkki lamp põlema.

Emme: Võõrkeha!!!
Emili: Nojah, võõrkeha.

Magavad!

Mida teevad lapsed, siis kui nad meie teada magavad...

Aruanne ja vabandused

Kallid sõbrad, paluks mitte kurjustada, kui siia blogisse just liiga sageli sissekandeid ei teki. Kuna olen hetkel täie auruga Hunt Kriimsilma tegemas, siis lihtsalt ei jätku jaksu veel siin ka elu ülal hoida.
Millega ma siis tegelen? Dramatiseerin ühte teost, tõlgin teist, kirjutan kolmandat, panustan ühe uue huumoriprojekti sündi, löön kampa hingamiskursuste korralduses ning kõigele lisaks veel olen oma isikliku kodu alumise korruse remondi projektijuht.
Kui kõik läheb plaani päraselt, siis kevadel võib nautida esimesi töövilju ning sügisel teisi. Kui miskit vaatamiseks-kuulamiseks välja tuleb, siis annan teada.
Seniks, seltsimehed, pidagem vastu! Kevad pole enam kaugel ja suvi teatavasti tuleb ka sel aastal kohe pärast kevadet.

Vesi

Emili mõtiskles täna vee ja jää ning talve ja suve üle. Lõpuks tuli ta välja sellise teooriaga:
Aga äkki on nii, et seal vee sees elab selline olend, kes suvel ennast kogu aeg liigutab ja siis vesi on soe ja selline vedel. Aga talvel see olend muudkui mõtleb ja mõtleb kuni jääb magama ja siis vesi külmub ta ümbert ära. Ja siis kevadel see olend hakkab jälle niimoodi liigutama ja ennast siputama.

Hommik

On hommik. Kuskil kaugustes heliseb äratuskell.
Vahemärkus: kaugstes sellepärast, et nagu igal ööl on taaskord Joonatan ja Allan umbes kell kolm kohad vahetanud. Või noh kui olla aus ja mitte nii viisakalt väljenduda, siis tuleb Joonatan igal öösel emme-issi tuppa ja viskab issi julmalt voodist välja. Tehes seda nii väikese inimese kohta hirmutaval toonil oma kallile isale  "Sina ei tule siia!" käratades. Kuna keegi meist ei viitsi temaga sel kellaajal vaielda, siis kolib Allan rahumeelselt lastetuppa, et väikemees saaks hommikuni jäänud tunnid veeta jalgadega emmet tagudes. Joonatani magamisstiil on väga ilusti esitatud joonisfilmis "Lepatriinude jõulud" stseenis, kus Pedrole kuuluv kirp/koer magab jalad õhus visklemas.

Süzee juurde tagasi tulles. Kõlab äratuskella helin, see lüüakse kinni. Hetk vaikust ja siis küsib Joonatan täiesti virgel häälel:
Kas see oli suitsuandur?

Pilvelõhkujad

Meie kodu akendest paistavad pilvelõhkujad. No kui täpne olla siis on tegemist siiski nende Tallinna kesklinna kõrghoonetega, kuid kui Munamägi kvalifitseerub siin Maarjamaal mäeks, siis võib neid maju ka pilvelõhkujateks nimetada. Joonatan on nendest hoonetest lummatud. Küll vahib ta neid trepiaknast, küll käsib end sülle võtta ja kiikab vannitoa aknast. Eriti ägedad on pilvelõhkujad pimedas, sest siis saavad tuled ja tulukesed täiega särada. Ilu on teatavasti vaataja silmades - ühe mehe valgusreostus on teise (pisut väiksema) mehe ime. Lõhkujaid saab poiss imetada ka lasteaiast koju kõndides, sest siis need paistavad erinevatelt teelõikudelt ja Joonatan teab täpselt millal ja kuhu vaadata tuleb. Täna siis leidis koduteel aset järgmine kahekõne.
Joonatan(heldimusega) : Pilvelõhkujad!
Emme: On jah, pilvelõhkujad.
Joonatan: Üks on kolmnurgaga ja teine ristiga.
Emme (visuaali kontrollides): On jah.
Joonatan: Üks on seebi panga maja ja teine svisshotell.
Emme (pisut üllatunult): On jah.
Joonatan: Seebi panga majas seebitatakse ja svisshotellis söödakse. (paus) Mõnikord.
Emme on lihtsalt jahmatusest tumm.

Hiljem kodus küll selgus, et seda, et kolmnurgaga maja on Seebi pank ja et see teine on svisshotell, olla issi briifinud, kuid vastavad tegevused antud asutusis järeldas Joonatan täiesti omal käel. Kusjuures täiesti pädevalt järeldatud!

Ühtlasti teab Joonatan veel, et pilvelõhkujate katusel vilkuvad punased tulukesed on selleks, et lennukid neile otsa ei sõidaks. Samas mängitakse aga klotside ja lennukitega mänge, mida võiks tingilikult nimetada 9.11 ainelisteks. Need mängud on poiss täiesti ise välja mõelnud, sest antud ajaloosündmusest ei ole teda meie teada keegi briifinud. Me igaks juhuks ei hakka sellest mingeid järeldusi tegema ja väga lapse mängudesse sekkuma ka nagu ei tiku. Ehk on Kapol parajasti muud tegemist, kui tulla kontrollima, et ega me oma pojast juhuslikult tulevast terroristi ei kasvata. Võib muidugi ka olla, et tegemist eelmise elu flashbackiga. Kes teab, kes teab.

Roheline kaart

See uus Tallinna ühiskaart on üks paras nuhtlus ma pean ütlema. Ma olen vist selle aasta nelja päevaga sõitnud rohkem ühistranspordiga kui viimase nelja kuuga. Kesklinna inimesena liikusin varem igale poole jalgsi. Nüüd äkki enam ei kõlba. Igale poole on tarvis trammi või bussiga liigelda. Kohe päris tõsiselt. Enne mul ei tulnud pähegi kahte peatust trammiga minna. Milleks. Nüüd äkki on asfalt libe ja mingid ollust sajab, kaart on taskus, lähme trammiga, pole probleemi. Kui see asi nii edasi läheb siis hakkab see lõpuks ka kehakaalule.
Mina olengi see indiviid, kelle pärast ühistransport on ülekoormatud. Õudne.
Lisaks muule, sain ma hakkama veel ka sellega, mille eest härrased Juur ja Kivirähk oma aasta avasaates kodanikke hoiatasid. Suundudes kesklinnast Järvele ma nimelt ei viitsinud õiget numbrit bussi ära oodata ja hüppasin esimese ettejuhtuva peale lootuses, et "küllap see läheb ka kohale". Bussi peal märgitud lõpp-peatus tundus loogiline.  Läks ta jee. Algus oli paljulubav ja buss suundus soovitud suunas. Ühel hetkel aga keeras ta järsult paremale ja ma sattusin sõna otseses mõttes kurat teab kuhu. Te kindlasti teate seda betoonplokkidest seina, mis enne Järvet piki Pärnu mnt.d jookseb. Vot nüüd ma tean, mis selle seina taga asub. Kui ma edaspidi samasse ämbrisse ei astu, ei satu ma sinna ilmselt enam kunagi, sest kellelgi teisel peale sealsete elanikke sinna küll asja ei ole.

Ühesõnaga Head Uut Aastat, armsad sõbrad ja ärge siis tasuta bussisõiduga liiale minge!

PS. sellest, kust ja kuidas mittetallinlased edaspidi pileteid peaks soetada saama, ei suutnud me Allaniga kümne minuti jooksul buss nr. 18 peal infostendi tudeerides küll kumbki aru saada. Nemad siis ilmselt kõnnivad need minu poolt käimata jäävad kilomeetrid tasa ja lähevad suvele vastu rannavormis, samas kui mina ostan aprillis ilmselt uued püksid. Ega oma pealinlust pea siis häbenema!