Roheline kaart

See uus Tallinna ühiskaart on üks paras nuhtlus ma pean ütlema. Ma olen vist selle aasta nelja päevaga sõitnud rohkem ühistranspordiga kui viimase nelja kuuga. Kesklinna inimesena liikusin varem igale poole jalgsi. Nüüd äkki enam ei kõlba. Igale poole on tarvis trammi või bussiga liigelda. Kohe päris tõsiselt. Enne mul ei tulnud pähegi kahte peatust trammiga minna. Milleks. Nüüd äkki on asfalt libe ja mingid ollust sajab, kaart on taskus, lähme trammiga, pole probleemi. Kui see asi nii edasi läheb siis hakkab see lõpuks ka kehakaalule.
Mina olengi see indiviid, kelle pärast ühistransport on ülekoormatud. Õudne.
Lisaks muule, sain ma hakkama veel ka sellega, mille eest härrased Juur ja Kivirähk oma aasta avasaates kodanikke hoiatasid. Suundudes kesklinnast Järvele ma nimelt ei viitsinud õiget numbrit bussi ära oodata ja hüppasin esimese ettejuhtuva peale lootuses, et "küllap see läheb ka kohale". Bussi peal märgitud lõpp-peatus tundus loogiline.  Läks ta jee. Algus oli paljulubav ja buss suundus soovitud suunas. Ühel hetkel aga keeras ta järsult paremale ja ma sattusin sõna otseses mõttes kurat teab kuhu. Te kindlasti teate seda betoonplokkidest seina, mis enne Järvet piki Pärnu mnt.d jookseb. Vot nüüd ma tean, mis selle seina taga asub. Kui ma edaspidi samasse ämbrisse ei astu, ei satu ma sinna ilmselt enam kunagi, sest kellelgi teisel peale sealsete elanikke sinna küll asja ei ole.

Ühesõnaga Head Uut Aastat, armsad sõbrad ja ärge siis tasuta bussisõiduga liiale minge!

PS. sellest, kust ja kuidas mittetallinlased edaspidi pileteid peaks soetada saama, ei suutnud me Allaniga kümne minuti jooksul buss nr. 18 peal infostendi tudeerides küll kumbki aru saada. Nemad siis ilmselt kõnnivad need minu poolt käimata jäävad kilomeetrid tasa ja lähevad suvele vastu rannavormis, samas kui mina ostan aprillis ilmselt uued püksid. Ega oma pealinlust pea siis häbenema!