Tehakse ikka toredaid asju

Vanaisa Jaak tõi Venemaalt Emili nukkudele söögitoamööbli. Mööbel on õhukesest puidust ning tuli Emilil ja emmel endil lahti pakkida, nurgad siledaks lihvida ja kokku panna. Liimimine ja võibolla ka värvimine seisab veel ees. Tore on see, et mööbel on nukkudele täpselt paras ning just söögilaud ja toolid neil puudu olidki. Emme vaatas ka tootjafirma kodulehte ning sattus idanaabrite toodangust paduvaimustusse. Nüüd on teada, mida vanaisalt järgmine kord külakostiks tellida. Koduleheks siis www.vga-int.ru.

Triibulised

SUVI

Seoses ootamatult saabunud suvega on Emili ja Joonatan veetnud mõnusalt palju aega õues. Varem õue minnes oli alati tarvis arvestada, et Joonatani söögiajaks ikka koju tagasi (või vähemalt kuhugi tuppa) jõuaks - nüüd ju enam seda muret ei ole ning kodus käimegi põhiliselt ainult magamas. 

Eelmisel nädalal saabus Emilile tema päris oma liivakast, mis sai tagaaeda püsti pandud (järgmisel päeval sai see ka liivaga täidetud ). Nüüd saab Emili täies rahus üksi liivaga mängida ning ei pea kartma, et keegi veel samasse liivakasti mängima tuleb. Emilile nimelt ei meeldi, kui asi liialt rahvarohkeks kisub. Täna näiteks teatas ta mänguväljakul, et emme lähme koju, siin on liiga palju rahvast -  eks ta ole, tervelt kaks tüdrukut tahtis temaga samas mängumajas mängida. Tegelikult on vist asi selles, et tema isiklik ruum on mõnevõrra suurem kui enamusel lastest. Mõne meetri kaugusel olevad lapsed teda reeglina ei häiri. 

Täitsa ise pesin puhtaks!

No, issi tegelikult ikka aitas ka pisut!

Esimest kevadet on meil oma rõdu ning me oleme üliväga rahul. Joonatan kasutas terve talve rõdu magamistoana ning nüüd soojade saabudes avastavad teised pereliikmed ka rõdu võlusid. Asukohaga on meil ka väga vedanud, sest otsene päike paistab rõdule vaid paar tundi hommikul ning ülejäänud päeva on seal mõnusalt varjuline ja soe. Esimene rõdupiknik sai ka mahapeetud - seekord pärines enamus toidust Pirosamanist (tervitused Tbilisi sõpradele), sest kes see soojaga ikka köögis vaaritada viitsib. 

Eile tegime rannahooajaga ka algust. Meie rannaskäigud näevad nimelt tavaliselt välja sellised, et kui issi töölt saabub siis sõidame Piritale ning veedame seal loojuva päikese käes paar tunnikest. Päeval meid randa (no vähemalt Tallinna randadesse) suurt ei kisu, kuid õhtul on Pirital tõeliselt mõnus. Kunagi ammu (enne Emili sündi :-)) käisime seal ratastega, kui Emili beebi oli siis autoga, eelmisel suvel sai taas ratastega käia ning nüüd siis jälle autoga. 

Mehed ja meri!

Joonatan veetis aega jalgpalli MMiks valmistudes ning liiva süües ning ei saanud aru, miks lapsevanemad viimasele tegevusele kogu aeg takistusi tegid - liiva oli ju külluses ning kõigile oleks jagunud.

Joonatan 6 kuud ja emadepäev

Pisut hilinenud fotomeenutus sellest toredast nädalavahetusest, mille veetsime üle pika aja taas Suislepas, kus esimest korda kohtusid silmast silma ka Joonatan ja tema vanavanaema Linda, kes on Joonatani ja Emili ainus vanavana.

Emili koos väikeste sugulastega kohalikul mänguväljakul.

Selline muhe pooleaastane mees.

Vanaisa Väino näitas Joonatanile tema vaarisa rajatud talu.

Noor loomasõber uurib, kes tigu on kodus.

Issiga kopratammi jäänuseid uudistamas.

Matkasellid.

Emili ja tema uus ratas. Esimesed katsetused on tehtud, kuid sõiduoskus tahab veel lihvimist.

Emme mul on kõht tühi!

Joonatan on asunud teist hammast kasvatama ning seetõttu saadab kõiki meie tegemisi pidev nutt ja hala. Vaikus on majas ainult siis kui härra magab (aga seda ta viimasel ajal päeval eriti ei armasta teha, nii kuskil 3x 30min tuleb ära. Masendav!). Magamajäämine on aga eraldi teema, varem sobinud mõnus tudimine varjulisel rõdul härrasrahvale enam ei kõlba. Nüüd nõutakse, et oldagu nii lahked ja viidagu teda kärus mööda linna patseerima ja kuna kaheaastast ei saa ka niisama koju jätta - et tehku süüa või pesku pesu kuni meie ära käime - siis tuleb viimast ka seljas kaasa tassida. 

Nüüd avastasime uue mooduse, kuidas rõõmu ja rahulolu luua - beebile tuleb anda pihku kurgiviil. Siis ta lutsutab ja matsutab mõnusasti kohe jupp aega ning emme saab ka ühe käega kiirelt oma toidutaldriku tühjendatud ning vaimu järgmiseks jorisemissessiooniks valmis panna. Pärast tuleb muidugi kogu outfit välja vahetada, kuid boonusena lõhnab Joonatan mõnda aega nagu värske kurk :-). 

Muidu on meil aga täna äge päev. Tänu kaunitele suveilmadele ei ole me viimastel päevadel suurt toas olnud ning seetõttu ei ole keegi ka viitsinud eriti elamist kraamida ning nüüd näebki kodu välja pehmelt öeldes asotsiaalne. Sellest ei oleks eriti lugu, lükkad aga sodi jalaga kahte lehte ning liigudki uksest välja päikse kätte, kuid meile tulevad õhtul külalised. Selliseks puhuks särava puhtuse loomisest loobusime me juba ammu (või oli see pärast laste sündimist), kuid meile meie sõbrad meeldivad ning tore oleks kui nad meile teinekordki külla sooviks tulla ning seetõttu tuleb ikkagi pisut kraamida. Millal ja kuidas jääb hetkel küll veel selgusetuks, sest pere noorim liige torpedeerib antud algatust täiega ning tema vanem õde tekitab samas tempos segadust juurde kui emme seda likvideerida suudab. Kõigele lisaks otsustas meie köögikraan, et eks ole juba vana ametit peetud ka ning hakkas suvesooja saabudes oma parkides elutsevate suguvendade eeskujul purskkaevuks.  Sahmakas külma vett näkku mõjub nõudepesu alustuseks ikka värskendavalt. 

Ühesõnaga vajan lapsehoidjat/koduabilist/torumeest, kuid ühtegi hetkel nagu kuskilt ei paista. 

Emili räägib

Emili ja Joonatan on ülemisel korrusel ning emme ja töölesuunduv issi alumisel. Äkki kostab ülevalt Emili nõudlik hääl:

Emili: Liis!

Emme ja issi nägudel väljendub sügav hämmeldus, sest sel kombel pole emme poole varem pöördutud. Emme on reeglina ikka emme (või Petsonitaat või Tim või Põssa kiisu vms).

Emili: Liis, tule ja paranda Joonatani müts ära!

Wtf!

Emili: Issi ja onu Mihkel ja onu Anno on puristid (loe: juristid). Vanaema Lembe ja vanaisa Jaak on pensionärid. Osad on veel tudengid.

Emme: Aga Emili, kes emme on?

Emili: Emme on koduperenaine. 

Emili on otsustanud, et kui tema suureks saab siis tema hakkab ka puristiks. Emme ei ole talle veel rääkinud, et tegelikult on koduperenaine olla hoopis põnevam. 

Päeva pirn

Tallinna Ülikoolis õppiv tädi Leena on mõni hetk tagasi meilt lahkunud. 

Emili: Emme, kes need on, kes ülikoolis käivad?

Emme: Need on üliõpilased.

Emili (emme-kuidas-sa-võid-nii-rumal-olla häälel): Ei ole! Need on tudengid!!

Nõmmel

Emili ja Joonatan käisid Nõmmel Henriettal ja Hubertil külas. Ilm juhtus olema väga ilus ning suure osa ajast veetsime aias. Külaskäike on meil viimasel ajal veel olnud. Möödunud nädalal käisid Emili ja Joonatan Viimsis Nora Adeelel ja tema kanadel külas, kus kohtasid ka Joonatanist kaks kuud vanemat Lindat. Sellest käigust meil endil paraku fotomaterjali ei ole, kuid Nora ema oli hoolsam ning pilte saab vaadata siit.

Joonatan ja Hubert sünkroniseerisid sisemised kellad kohe meie saabumise järgselt ning täpselt siis kui emmed koos tüdrukutega soovisid lauda istuda, et mõnusal lõunal lasta hea maitsta, sättisid noorhärrad endid viisakalt vankritesse tudima. 

Joonatan esimest korda päris kiiges ja Henrietta talle lahkelt hoogu tegemas.

Emilile meeldis väga Henrietta aiamajake ning nüüd on kindel plaan maale Suisleppa ka selline püsti panna. Esialgu proovime oma jõududega hakkama saada, kuid kui hätta jääme siis palkame Henrietta ja Huberti issi appi. 

Mehed ei nuta

Meil oleks nüüd tarvis seda saart, kuhu unetuse all kannatavad meeskondanikud tervist parandama sai saata. Kust ja millisel teisipäeval Jüri oma paadiga väljub? Samas sellel saarel oli vist kogu rõhk pandud värskes õhus tehtava füüsilise töö peale, meie kohe pooleaastaseks saav meesisend paraku eriline töökäsi veel ei ole. 

Probleem siis selles, et noorhärra ööuni meenutab väga üht anekdooti, mida mõni aeg tagasi kuulsin:

Kaks masuga kõvasti raha kaotanud ärimeest saavad kokku.

"Mina magan viimasel ajal väga halvasti. Pea on muremõtteid täis. Kuidas sul unega lood?"

"Mina magan nagu beebi."

"Kas tõesti nii hästi? Siis on majanduslangus sind vist küll säästnud."

"Seda just mitte. Esimese osa ööst visklen ja vähkren, siis nutan natuke ning siis jälle visklen ja vähkren hommikuni."

Joonatan küll ei nuta, kuid viskleb ja vähkreb ning siis otsustab täiesti müstilistel kellaaegadel, et nüüd võiks ülestõusta. Eile näiteks kell 4.30. Toas oli kottpime. Kuid kui oleks valgem olnud siis oleks meie juures võinud näha pilti kus unise ja uriseva emme kõrval üks vägagi erk poiss käpuli mööda voodit ringi tuuseldas ning oma lutti taga ajas, ise kõva häälega midagi liblikate keeles seletades.  Õnneks ta küll reeglina max. tunni pärast muutub jälle uniseks ning öö võib jätkuda, kuid siis algab ju jälle visklemine ja vähkremine ja lõputud parima asendi otsingud. Kui ollakse uinunud selili, siis tuleb ennast läbi  une kõhuli keerama hakata ja  vastupidi. Paigal püsib ta ainult siis kui emme teda kõvasti teki sees ja enda vastas hoiab, aga siis käivad enamasti väiksed käed nagu veskitiivad ning kuidas sa hing magad kui keegi sul 60 korda minutis käega üle näo rehmab. Müstiline on siinjuures veel see, et hommikuks on härra nii puhanud-puhanud - asutakse aga rõõmsalt mänguasjade kallale nagu õige mees kunagi. (see viimane on tegelikult ääretult positiivne, sest kui sellistele öödele järgneks jorinat täis päevad, võiks küll endale järgmiseks aastaks närvikliiniku tuusiku juba praegu ära osta)

Igatahes on rõõm tõdeda, et lisaks tervele hulgale erinevustele on vähemalt ühes asjas meie lapsed ääretult sarnased! Seega võib hellitada lootust, et hiljemalt aasta pärast selline öökino ka lõppeb.

Sellel pildid jälitab Joonatan oma varju. Edu!

Emili ja helikopter

Õhtuti enne magamajäämist, kui kõik jutud on juba räägitud ja kõik laulud on lauldud ning tuli on kustu, on Emili hakanud rääkima, et tema ei saa magama jääda, sest tema kardab helikopterit. Eile rääkis koguni, et helikopter tuleb trepist üles ja uksest sisse. Algul ei saanud vanemad üldse pihta, et kust selline jutt. Meie teada ei ole Emili kunagi helikopterit näinud. Siis aga jagas emme lahti, et kui NATO kõrged ninad Tallinnas olid, lendas meie maja kohal kaks päeva järjest pea vahetpidamata kopter. Seda tegi viimane ka öösiti, ulatades lisaks Joonatani mehisele panusele ka oma abistava käe, et emme jumala eest inimese kombel magada ei saaks. Ilmselt siis ühel poolmagamata ööle järgnenud hommikul emme teataski Emili kuuldes paar krõbedamat sõna öise helikopteri aadressil ning laps jättis meelde ning tegi omad järeldused.

Siit moraal  - ei maksa ikka lapse kuuldes rääkida kõike, mida sülg suhu toob.

Ronjal ja Vaimul külas