Probleem siis selles, et noorhärra ööuni meenutab väga üht anekdooti, mida mõni aeg tagasi kuulsin:
Kaks masuga kõvasti raha kaotanud ärimeest saavad kokku.
"Mina magan viimasel ajal väga halvasti. Pea on muremõtteid täis. Kuidas sul unega lood?"
"Mina magan nagu beebi."
"Kas tõesti nii hästi? Siis on majanduslangus sind vist küll säästnud."
"Seda just mitte. Esimese osa ööst visklen ja vähkren, siis nutan natuke ning siis jälle visklen ja vähkren hommikuni."
Joonatan küll ei nuta, kuid viskleb ja vähkreb ning siis otsustab täiesti müstilistel kellaaegadel, et nüüd võiks ülestõusta. Eile näiteks kell 4.30. Toas oli kottpime. Kuid kui oleks valgem olnud siis oleks meie juures võinud näha pilti kus unise ja uriseva emme kõrval üks vägagi erk poiss käpuli mööda voodit ringi tuuseldas ning oma lutti taga ajas, ise kõva häälega midagi liblikate keeles seletades. Õnneks ta küll reeglina max. tunni pärast muutub jälle uniseks ning öö võib jätkuda, kuid siis algab ju jälle visklemine ja vähkremine ja lõputud parima asendi otsingud. Kui ollakse uinunud selili, siis tuleb ennast läbi une kõhuli keerama hakata ja vastupidi. Paigal püsib ta ainult siis kui emme teda kõvasti teki sees ja enda vastas hoiab, aga siis käivad enamasti väiksed käed nagu veskitiivad ning kuidas sa hing magad kui keegi sul 60 korda minutis käega üle näo rehmab. Müstiline on siinjuures veel see, et hommikuks on härra nii puhanud-puhanud - asutakse aga rõõmsalt mänguasjade kallale nagu õige mees kunagi. (see viimane on tegelikult ääretult positiivne, sest kui sellistele öödele järgneks jorinat täis päevad, võiks küll endale järgmiseks aastaks närvikliiniku tuusiku juba praegu ära osta)
Igatahes on rõõm tõdeda, et lisaks tervele hulgale erinevustele on vähemalt ühes asjas meie lapsed ääretult sarnased! Seega võib hellitada lootust, et hiljemalt aasta pärast selline öökino ka lõppeb.
Sellel pildid jälitab Joonatan oma varju. Edu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar