Suur suvi pole ühelgi aastal blogile teab mis viljakalt mõjunud. Oodatud ikaldus siis selgi korral.
Oh jah ... ma ikka loodan, et saan meie väga vahvate suvereiside muljed ühel hetkel ka siia kirja aga noh kuniks olümpiat seniks ei maksa vist väga loota. Lastel muidugi hakkab olümpiast juba kena kopp ette saama. Emili siin just uuris, et "Emme, miks sa niiiii palju seda sporti vaatad?" Sellele järgnes muidugi kohe ka neiult kaval ettepanek, et kas nemad ei võiks siis samapalju ka muumisid vaadata. Mh, et kuidas see eeskuju järgi kasvatamine käiski? Joonatan ei jaga spordist paraku veel ööd ega mütsi. Algne küsimus, kuhu nad jooksevad, on asendunud hoopis filosoofilisema küsimusega, miks nad jooksevad. Kui sult seda ikka kümme korda päevas küsitakse, hakkad ise ka lõpuks mõtlema, et miks...
Aga mitte sellest ei.... Ma tahtsin hoopis kirjutada meie laste kummaliselt kombest omi vanemaid liikluses korrale kutsuda.
Näiteks eile liikusin autoga mööda Liivalaia uulitsat (mitte, et mul siin ülesküntud ja võõrkeelseid kirju täis soditud tänavarägastikus eriti enam valida oleks, et mööda millist tänavat sõita. Võtad ikka paraku selle, mis veel sõidukõlbulik ja kuhu ka väksem sõiduk kui lõõtsaga buss oodatud on, eksole). Tempo oli miski 45 km/h. Noh selline linna keskmine, ei midagi erilist, kui äkki algas tagaistmel kahehäälne manitsus:
Ära kiirusta! Meil ei ole ralliauto, emmekene! Sõidame ettevaatlikult! Ära nii kiiresti sõida, ma kukun välja! Rahulikult, rahulikult! Kiiresti sõidetakse ringrajal! jne jne. Ühesõnaga selline targutavalt häiriv tekst, mis pensionäri esituses ajaks ilmselt marru, kuid kahe- ja nelja-aastase poolt kuuldavale tooduna ajas hoopis naerma.
Kurblooliseks muudab situatsiooni aga hoopis see, et naerda ei ole siin midagi. Nii emme kui issi on sel suvel liikluspolitseilt kiirustamise eest juba omad esimesed triibulised kätte saanud ja mitte mingit tahtmist ei ole teisi saada. Ehk siis laseme kõrvad longu ja võtame noorema põlvkonna elutarkust kuulda.
