Ja juhtuski nii, et ühel kevadisel ööl ärkasid Emili ja Joonatan tavalisest tunde varem, võtsid kaasa oma vanemad ja vanaema Lembe ning terve hunniku kohvreid ning suundusid lennujaama, et võtta ettekauaoodatud lennureis Brüsselisse, et lõpuks ometi järgi vaadata kuidas väikesed ja suured sugulased seal elavad. Emme ja issi pisut pelgasid, et ehk on lapsed öisest ärkamisest tingitult virilad, kuid väiksed vaprad reisisellid avastasid hoopis, et öine inimtühi lennujaam pakub harukordset võimalust juba enne hommikusööki kilomeeter või paar mahajoosta. Lennujaamas selgus ka tõsiasi, et planeeritud läbi Riia lendamise asemel pakutakse võimalust lennata läbi Helsingi, tundus mõistlik pakkumine olevat. Paraku selgus ka tõsiasi, et emme tervis, mis õhtul magama minnes oli olnud igati korras, halveneb suisa minutitega ning Helsingi lennule suundus ta juba vägagi tugeva kõhuvaluga, lendamine ei teinud olukorda paremaks, pigem vastupidi ning Helsingi lennujaamas tahtis pilt juba vägisi tasku minna ning reisiseltskonna täiskasvanud liikmete vahel leidis aset arutelu teemal, et kas lennata edasi või suunduda haiglasse. Emme enam lauseid moodustada ei suutnud ning osales mainitud keskustelus ainult näiliselt. Otsustati siiski edasilendamise kasuks. Õnneks oli Brüsseli lennuk väga mugav ja pooltühi ning stjuardessid pakkusid ka lahkelt valuvaigisteid. Emme ennustus, et suuretõenäosusega need lahkuvad tablettidega mitte harjunud organismist sama teed kui sinna sisenesid, sai mõni minut hiljem ka tõeks. Siiski muutus enesetunne niipalju paremaks, et õnnestus uinuda ning paar tundi hiljem vahetult enne Brüsselit ärgates, pidi emme tunnistama, et enesetundel pole enam väga vigagi ning ta oli taas võimaline suhtlema täislausetega ning märkama, et ka tema lapsed on lennukis. Tuli välja, et Emili ja Joonatan olid vahepealse aja täitnud söömise, vahekäiku mööda edasi-tagasi jooksmise ning stjuuardesside võlumisega. Joonatan olla ennast korraks isegi kokpiti võlunud. Vaadanud, et emme on taas kontaktne kolis poiss muidugi koheselt viimase sülle ning lasi seal kümmekond minutit enne maandumist silma looja, oleks ilmselt lasknud juba tunde varem, kuid polnud lihtsalt võimalust. Magavana koliski Joonatan issi kõhule Ergo kotti ning ärkas alles siis kui suur lennujaam läbitud, kohvrite ja vastutulnud onu Mihkli, onu Anno ja Eliisega taaskohtutud ning autodesse jagunetud.Ühtlasi sai selle kõigega kinnitust ka issi arvamus, et emmega on koos lastega keeruline kaugemale reisida, sest ta jääb igal reisil haigeks. Tõsi ta on – meenutame nii palavikus Lissaboni kui totaalse toidumürgitusega Tbilisit - ning poleks meil seekord vanaema Lembet kaasas olnud oleks emmel ilmselt pilt tasku ja issil lõplikult juhe kokku jooksnud. Aga igatahes Brüsselisse me jõudsime ning seal tervitasid lisaks suurtele ja väikestele sõpradele meid päike, kevad ja õites linn. Emili ja Joonatani ning nende vanemate edasistest seiklustest Euroopa südames juba edaspidi – püsige lainel!
Mõned pildid ka esimestest päevadest Brüsselis.
Emili ja Merilin aelemas kohalikul skulpuuril.
Mingi Ida-Euroopa jorss belglase auto kallal.
Noored daamid Emili ja Eliise said sõpradeks.
Piknik Jaapani aias õitsvate kirsside all.
Aga päev enne ärasõitu tegeldi Tallinnas sellise ajaveetmisvormiga - ühtlasi on tegemist ka Eccco, Huppa ja Lenne mitteametliku reklaamiga, sest vettpidavad riided osutusid tõesti ka vettpidavaiks.
1 kommentaar:
Juttas, kas Sul siis tõesti selline reisiärevus iga kord sees, et haigeks jääd? :O
Igatahes tore, et siiski Brüsselisse jõudsite, jääme edasisi postitusi ootama.
(PS Meil on küll üks suur kohver, aga K. ema sõidab sellega kohe-kohe kuskile - seetõttu ei hakanud pakkuma. Vabandused...)
Postita kommentaar