Pildil Joonatan ja Riho esimest sõprust sobitamas.
Märtsi algusesse aga sattus selline nädal, kus emme ja Joonatan veetsid tervelt viis pikka päeva ennast harides ning vanade sõpradega aega veetes. Joonatani jaoks olid need juba teised pikad kursused tema kõhust väljas veedetud aja jooksul ning eneseharimisse suhtub noormees igatahes tõsiselt või õigemini toetab täiel rinnal emme vastavat tegevust. Kui vaja magas pikalt akna taga kärus, kui vaja siputas rõõmsalt põrandal ning vahepealse aja veetis emme süles mõtiskledes või seitsmekuuse Adaga flirtides.
Samal ajal nautis Emili emmevaba olemist ning vedas erinevaid lapsehoidjaid (issi, vanaema Pille, vanaisa Jaak ja tädi Iida-Leena) mööda kohvikuid, muuseume, ujulaid ning muid lõbustusi. Korduvalt olla ka kaubamajas käidud ning issiga lausa kaks korda raamatupoes, kust alati mõlemale poodlejale ka eakohane tellis koju tassiti. Tore kui mõnedel pereliikmetel on aega lugeda! Ühel päeval mängiti ka koos Brüsselist kiirvisiidile saabunud onutütar Meriliniga.
Merilin ja vanaisa Jaak Miia Milla Manda muuseumis.
Peaaegu märkamatult täitus ka Joonatani neljas elukuu ning nagu arvata võiski hoiab Johnny-boy endiselt saletat joont - kosub täpselt niipalju nagu miinimummäär ette näeb ning mitte grammigi rohkem. Ausalt öeldes oleksime sügavalt üllatunud, kui see teisiti oleks, sest söömine on Joonatani arvates ikka teise- kui mitte kolmandajärguline tegevus, mille puhul on hea kui kiirelt kaelast ära saab, et keskenduda muule põnevale. Sellest tulenevalt ongi tal küllaldaselt une- ja söögivaba aega, mida saab füüsiliste harjutustega sisustada ja nüüd on tulemus ka käes. Joonatan nimelt on otsustanud, et lihtlabasest lamasklemisest aitab ning ettevõtnud avastusretked punktist A puntki B. Roomamiseks seda tegevust küll veel nimetada ei saa, sest see krõps ajus, mis annab teada, et jäsemeid on võimalik liigutada ka ükshaaval on veel käimata. Edasiliikumine toimub enese neljakäpakile ajamise ning pärast mõningast kõikumist sealt edasi sööstmise või siis tagasivajumise teel. Viimane tegevus muidugi tähendab soovitud sihtpunktist kaugenemist, mis on arusaadavalt äärmiselt nördimust tekitav areng.
Siiski on oodatust varem jõudnud kätte hetk, kus last enam niisama tekile siputama jätta ei saa, sest mõni minut hiljem on tekk seljataha jäetud ning peadpidi riiulisse või jalgupidi diivani alla jõutud. Parimal juhul õnnestub sel teel ennast Emili mänguasjade juurde vinnata. Eile pidi emme tunnistama stseeni, kus Joonatan viskus King-Kongi kombel Emili nina alla nukkude ja nukumööbli otsa. Emme suureks üllatuseks ei järgnenudki vali kisa ja sajatamine vaid Emili leidis, et Joonatan on hiiglama vahva naljaga hakkama saanud. Siiski on käes aeg kõikjal vedelevatel pisividinatel silma peal hoidma hakata.
Joonatani meelest kõige naljakam asi hetkel on kiikuv Emili, keda ta üritab sarnaselt Ibsu-kiisuga käpaga tabada. Tuleb tunnistada, et Ibseni sihtimis- ja ajastamisvõime on mõnevõrra parem kui Joonatanil. Kõige põnevam asi aga on vaieldamatult hambaid pesev emme, sest selle tegevuse ajaks unustab Joonatan kõik muu (isegi siputamise) ning vaatab suu ammuli kraanikausi kõrvalt.
Paar päeva tagasi käisid meil aga külas Merilin, Henrietta ja pisike Hubert. Selgus, et Hubert ei ole enam midagi nii pisike, vaid kaalus juba Joonatanist rohkem ning Emili plaan Joonatanile väikseks jäänud varandus Hubertile anda läks paraku vett vedama. Henrietta näitas Emilile aga toredat mängu nimega "Tita ärkabki ülesse kui talle põsele musi teha". Pidavat Merilini peres väga populaarne ajaviide olema. Õnneks selgus, et selle mängu olemusest arusaamiseks peab ikka juba kolmene olema ning Emili seda ühe päevaga igatahes ei omandanud. Jumal tänatud!.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar