Ma olen siin mõtisklenud. Kodune inimene, aega palju käes, eksole. ESMist olen mõelnud ja jõudnud kohta, kus tahaks kahe käega peast kinni hoida ja karjuda - see ei ole võimalik! Samas on alati võimalik, et mina siin saan asjadest valesti aru. Ma nüüd jagan teiega, kuidas mina asjast aru saan.
On olemas teatud kooslus. Inimeste, riikide, organisatsioonide vms. Meil peres inimkooslus. Eurotsoonis siis riikide kooslus. Igal osalisel selles koosluses on omad tunnusjooned, funktsioonid, huvid, eripärad jne.
Meil on siin näiteks Allan - äärmiselt rahulik, stabiilne, kindla sissetulekuga, vastutusvõimeline isik. Loogiline, et tema hooleks on pere majandusliku jätkusuutlikkuse tagamine, vähe labiilsema närvikavaga isendite tasakaalustamine, arvete maksmine. Tema peale saab loota ja tema näeb suuremat pilti Eurotsoonis on sarnaseks tegelaseks näiteks Saksamaa.
Edasi olen meil siin mina - oluliselt vähem stabiilne kui Allan, kuid siiski enamasti vastutusvõimeline. Minule pandud kohustused, suudan reeglina täita ehk toit valmib, pesu saab pestud ja lapsed ei olegi kogu aeg teineteisel kõri kallal. Kuludel suudan ka enamasti silma peal hoida. Aeg-ajalt küll tekib hetki, kus katus sõidab, kuid harva ja mitte hävitavas mahus. (loe: hasartmänge ei mängi ja sms-laenu ei võta). Ühesõnaga minu kätte võib raha usaldada (väheses mahus teenin toda isegi!!) ja kui ikka on vaja torumehele maksta, siis ei lähe sama summaga endale uusi botikuid muretsema. Säilinud on ka lootus, et ühel heal päeval hakkan ka mina jälle mehe moodi panustama pere sissetulekutesse. Mind võiks siis äkki võrrelda Iirimaaga või Prantsusmaaga.
Edasi on meil Emili ja Joonatan. Lõbusad, armsad, tegusad, kuid samas täiesti ebastabiilsed, ettearvamatud, vastutusvõimetud ning omavahel pidevalt vaenujalal. Nendega tuleb pidevalt tegeleda ja nende endi tegevusel silm peal hoida. Kui on vaja vahva pilt joonistada, peitust mängida, komme hävitada vms. on nad igati omal kohal, aga raha ju neile ei annaks, üksi neid poodi ei saadaks, õhtusööki valmistada ei paluks, kas pole? Ma oleks vist naiivseim ema maailmas, kui ma näiteks läheks õhtul välja ja annaks oma lastele ülesande ise end kell üheksa magama panna. Sama lugu on minu meelest Vahemere rahvastega, eesotsas Kreekaga. Kui on tarvis maitsvat mussakat või parimat oliiviõli, siis seda teevad kreeklased. Kuid eeldada, et nad oma riiki majandada oskavad ja üleöö sakslase kombel tööd vihtuma asuvad selmet pool päeva kohvi tassi taga sõpradega nardõd mängida on naiivsuse tipp.
Kreeklased, täpselt nagu lapsedki, ei ole midagi valesti teinud. Lapsed ka ju silmad pärani lubavad, et see on viimane kord, kus nad üht, teist või kolmandat pättust teevad. Kuid juba lubamise hetkel, teavad nii nemad ise kui ka vanemad, et uued pahandused on kõigest nurga taga. See on laste loomuses, täpselt nagu geograafilisest asukohast, kultuurist ja ajaloost tulenevalt ei ole tihke töörabamine ja vähene bürokraatia kreeklaste loomuses. Milleks neilt siis seda ometigi eeldada???
Äkki me peaks ka oma riigiisadest õppust võtma ja andma lastele suure hunniku komme ning seda lubaduse vastu, igal hommikul ainult üks komm võtta selmet kogu kott esimese soojaga tühjaks süüa?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar