Sügisjooks

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada kevadest. Millalgi mai lõpus sai minu erinevates sisetreeningutes veedetud spordiaasta otsa ja kuna ilm oli muutunud ilusaks (nagu mais ikka), tundus mõtetu oma aega ja raha (mida eriti ei olnud) raisata ning kuna kallis kaasa agaralt Kadrioru vahet silkas, tekkis ka minul plaan, et kas nüüd või mitte kunagi. Seda, mida ma senini olen jooksmisest kui liikumisviisist arvanud võib lugeda siit. 
Siiski otsustasin veel viimast korda proovida ja juhtus ei vähem ega rohkem kui ime. Minu esialgne plaan oli joosta 20 minutit ja siis hakata iga kord kahe minuti kaupa aega pikendama. Valitud tihedus siis kuskil kolm korda nädalas. Esimene kord jooksin 22 minutit Pirita rannas ja ei jõudnud ära imestada, et õlad ei valutagi ja hing ei ripugi peale 100 meetrit paelaga kaelas. Järgmine kord läbisin puhtalt eufooria pealt kohe 35 minutit ja siis ei saanud ju enam tagasi minna. Paari nädalaga oli läbitav trass pikenenud viiele kilomeetrile ja siis kuuele ja siis seitsmele ja septembri alguseks, kui ma end lõpuks sügisjooksule kirja julgesin panna, oli pikim läbitud vahemaa 8, 5 kilomeetrit.
Ja teate, mis kõige naljakam, jooksmine oli puhas rõõm. Suur osa oli siin muidugi ka Diana Gabbeldonil, sest minu suviseid treeninguid saatis audioraamatuna tema "Outlander", mis ühel hetkel muutus nii põnevaks, et ma pigem läksin uuele ringile, kui jätsin kuulamise pooleli. Lõpuks nägin unenägusid ka soti aksendiga inglise keeles.
Igatahes, kolm kuud ja 162 jooksukilomeetrit (loe: Tallinnast - Viljandisse) hiljem ( näpuotsaga veel jalgratast, tennist ja ujumist peale) , asusin ma Kesklinna Politseiprefektuuri ees sügisjooksu starti. Eesmärgiks joosta terve maa kuni lõpuni, hinges väike lootus mitte joosta üle 1.20ne. Kartsin ka, sest kümme kilomeetrit oli ikkagi tervelt 1,5 kilomeetrit rohkem kui kunagi varem. Tegelikkus kujunes aga väga ägedaks. Algul kõik jooksid mööda, ma hoidsin hammastega oma tempot ja siis trassi teises pooles hakkasin ise rahvast mööda minema. Kiirendada siiski enne viimast kilomeetrit väga ei julgenud aga kui kiirendamiseks läks, siis möödusin ma usun hotell Tallinn - finish lõigul kuskil paarisajast kaasjooksjast. Kaarli kiriku juurest panin täistempo peale ja kohale jõudes oli selline tunne, et jookseks veel. Imeline!
Ajaks siis 1.15.20 ja koht kuskil kuuenda tuhande lõpus. Allan jooksis 20 minutit kiiremini ja lubas aasta pärast poolmaratoni ette võtta.
Kurb on aga see, et jooksuhooaeg on sama hästi kui lõppenud, sest pimedas mina Kadriorus joosta ei julge ja valget aega lihtsalt ju enam peaaegu polegi. Ratast saab veel kuujagu sõita, aga see pole päris see. Ei tea kas mingite moodsate vidinatega õnnestuks audoraamatut ujudes kuulata? See võiks täitsa variant olla.... mhmm.
Järgmiseks suveks on aga uus eesmärk. Täpselt veel välja ei hõika, aga vihjeks on triatlon.
Nüüd lähen ja söön õhtusöögiks kahekümne aasta jagu sõnu, et jooksimine on ainult hulludele ja mitte normaalne liikumisviis.