Kips!

No nii, huul paistes ja käsi kipsis. Ja kui te nüüd kõik arvasite, et jutt käib tulevasest Eesti parkuurimeistrist Joonatanist, siis eksisite, sõbrad. Seekord juhtus hoopis nii, et Emili ei kuulnud, kuidas õnnetus hüüdis. Õigus küll, õnnetused ju ei hüüa tulles.
Igatahes oli tegemist ühe väga kummalise päevaga. Hommikul kukutas Joonatan ennast alustuseks enda toolist selg ees alla. Ta nimelt seisis söögitoolis ja aitas emmel muffinitainast vormidesse tõsta, Ühel hetkel aga tasakaal kadus ja Joonatan koos temaga. Seda, et kaheaastane suudab kukkuda nii, et teeb samal ajal õhus täispöörde, toetab käed tooli alumisele astmele ja maandub põhimõtteliselt jalgadele, ei usuks ma elusees, kui poleks ise näinud. Kuna mainitud akrobaatilist etteastet saatis emme vali karjatus, siis järgnes ka lapse nutt. Hiljem Joonatan seletas, et ta ei saanud haiget vaid nuttis ehmatusest, sest emme karjus. Igatahes väga õnnelik õnnetus ja tuleb tunnistada, et pidevast ronimisest ja hüppamisest on ilmselt vist kasu olnud. Kukkumine on vähemalt selge.
Emiliga paraku nii hästi ei läinud. Tema kukkus lastetoas kiigelt. Üldse mitte kõrgelt ja üldse mitte hoo pealt. Põhimõtteliselt seisvalt kiigelt, aga nii õnnetult, et verd lahmas ninast ja suust ja kui esimene ehmatus üle sai elatud ja Emili lisaks karjumisele ka rääkida suutis, selgus tõsiasi, et haiget teeb hoopis vasak käsi. Tund aega hiljem traumapunktis tuvastati luumurd ja antud jäse läks Emili protestist hoolimata kipsi. Näo vigastused olid õnneks suhteliselt kerged ja loodetavasti saavad pühapäevaseks peoks korda. Käega läheb paraku kauem ja esimest juubelit tähistab noor daam igatahes käsi kenasti roosa salliga kaelas.
Nii, me siin siis nüüd toimetame ja võtame parimat uudsest olukorrast, kus Joonatan on lasteaias ja Emili kodus. Emme põhitegevuseks on aga vildikatel korkide maha võtmine, sest seda ju ühe käega ei tee.