Nüüd järgneb üks suur hala.
Teate, ma lähen kadedusest roheliseks iga kord kui keegi kellel on umbes sama vanad lapsed kui meil teatab, et tema lapsed nii kenasti mängivad koos ja nii hoiavad üksteist. Meie omad hoiavad üksteist ainult kord päevas enne magama jäämist. See tähendab, et siis kui nad on juba magama pandud ja vanemad leiavad, et nad võiks magada, siis nad moodustavad mingi uinumisvastase ühisrinde ja tegutsevad sõbralikult koos. Muul ajal toimub üks suur kaklus ja vingumine. Ja meil on sellest niiiiiiiii kõrini. Nad ei suuda viite minutit ka ühes toas viibida, ilma tülli minemata. Kui me ei taha, et nad kakleks, peab üks meist nonstop nendega mängima ja seda me paraku ei suuda kogu aeg. Täna näiteks läksin lastele aeda järgi. Kõigepealt võtsin Emili ja siis me jalutasime Joonatani lasteaeda. Mingi sõnelus tõmmati käima juba riietusruumis (teemaks oli vist, kes millise kapi ees istuda tohib), kuid see õnneks sumbus. Aga kohe kui me lasteaia uksest välja olime saanud algas jaur alatisel teemal "kes kõige ees saab kõndida" ja kaks sekundit hiljem üürgas Emili üle terve tänava ning sellest veel viis sekundit hiljem jäi Joonatan kõnniteele seisma ja teatas, et tema siis ei tulegi koju. Ma ütlen ausalt, mul tekkis kange tahtmine sel hetkel neile mõlemile poekotiga piki pead äsada. Loomulikult ma ei teinud seda. Alustasin läbirääkimisi ja veenmisi (loe: hardat palumist, et äkki ikka saaks rahulikult koduni kulgetud). Parimat toimivat nõksu - lihtsalt minema kõndimist - ma kesklinna tänavail paraku rakendada ei saa, sest Joonatan on suht ettearvamatu ja ma küll ei julge pead anda, et ta autoteele ei jookse suure viha ja nördimusega.
Kui mulle oleks meeldinud pidevalt ületamatute erimeelsuste lahendamisega tegeleda, oleks ma diplomaadiks hakanud. Aga mulle ei meeldi. No kohe üldse ei meeldi. Ei meeldi kavaldada, meelitada, igat kuradi pisiasja läbi mängu lahendada, iga sammu juures üritada kolm sammu ette näha, et ennustada, kes millise liigutuse peale jälle solvub või üürgama pistab. Ma ei taha olla pidevalt mingi kloun. Mulle meeldiks kui mu viiene tütar näitaks oma venna suhtes lahkust ja sõbralikkust üles ka muul juhul, kui ta sellest mingit isiklikku kasu näeb ja mu kolmene poeg ei üritaks igal võimalikul juhul oma õde välja vihastada. Kas neile tõesti meeldib, kui teine on kurb ja nördinud?? Mis see neile annab?
Samuti tahaks ma teada, et kes kurat programmeeris need lapsed nii, et alati on tarvis mängida selle asjaga, mis parasjagu teise käes on!!!!
Mul on lihtsalt sellest igapäevasest lahingutandrist nii kohutavalt kõrini. Ja enamus päevast on nad ju ometigi lasteaias. Ma olen juba täiesti selleks emaks muutumas, kes läheb oma lastele aeda võimalikult hilja järgi, et see õhtune "tore kvaliteetaeg pereringis" kujuneks võimalikult lühikeseks. Kurb, aga tõsi. Hetkel.
Ma ei teagi, mida teha. Harjuda, et nad on nagu nad on ja neilt mitte midagi enam eeldada? No mismoodi sa harjud sellega, et su oma kodu on sõjaväljaks muudetud?
5 kommentaari:
Ma usun, et ei ma ega sa pole ainsad emad maamuna peal, kelle kõige helgem hetk päevas on periooditi see, kui saab lapsed kellegi teise kaela sokutada. Neid perioode on. Ma ei tea, mis lohutab. Võib-olla endale andeksandmine - et võibki süümepiinadeta väsinud ja vihane olla. Võib-olla trenn, võib-olla shokolaad. Võib-olla laste vanavanemate juurde saatmine, hea film ja pudel rummi. Võib-olla enne seda laste peale natuke karjuda.. Igaühele oma.
Õnneks nad arenevad ja suhted muutuvad. Keegi ei garanteeri, et paremaks, aga kui just peab kogu aeg mõni probleem olema, on hea, kui see probleem vaheldub.
Ma võin sulle jõud-lõpeb-ei-jaksa-enamas seltsi pakkuda...
kallistused!
nagu ma just õppisin teadliku lapsevanema koolituse ajal. oluline on rahuldada vajadusi ja võrdsust ei ole vaja taga ajada.
Liis...ma pesin täna hommikul hambaid ja mul tuli üks mõte, mis minu arust oli geniaalne, kuigi sa ei pruugi minuga muidugi nõustuda. Tuli mõte, et äkki selle olukorra lahendaks see, kui sa neid kordamööda (või kui see on too much, siis ainult Emilit) rohkem ja tihemini ja plaanipärasemalt lasteaiast koju jätaks. Ntks et Emili käiks 3 päeva nädalas lasteaias või alustuseks 4 päeva..et kolmapäevad ntks on emmega kodus päevad, kus te teete koos midagi toredat, ta on tähelepanu keskpunktis, saab rahulikult üksi (!!) sinuga olla ja mängida ja arutada(!). Nendel päevadel kui ta lasteaia stressist puhkab (sest see ON stress lapsele)saab ka vaikselt arutada mida ema ja isa tunnevad ja läbielavad kui emili ja joona kaklevad ja tuua näiteid kuidas füüsiline vägivald (haiget saanud metsloom ntks...) ja vaimne vägivald (südames on valus ja väsimus emal) on üsna sarnased asjad sisuliselt. Ja valmistuda siis pikalt koos Joona toomiseks ja mõelda mis toredaid üllatusi Joonale teha, kes on terve päeva lasteaias olnud ja vb ei ole parimas tujus ja kuidas tema tuju heaks teha jne. Ja seletada mida "targem annab järele" sisuliselt tähendab ja et see kes annab järele, tõesti ON targem ja kui alati ei suuda, siis pole ka hullu. Luua Emilile ehk mingi suurem...tähelepanu baas... Ma ei tea. Kas see on sulle mõeldav või kas see leevendaks olukorda ja oleks toetav...
Iida - see, et nad kolmapäeviti kodus on, on meil nii ehk nii reegel. Ainult, et selle reegliga on paraku nii, et reeglina jääb Joonatan enne juba köhasse või nohusse ja koju ning Emili siis ka omal soovil koju. Et tegelikult me ei ole veel isegi seda 4 päeva aias taset väga saavutanud. Sel nädala näiteks olid esmaspäeval aias, siis teisipäev-kolmapäev kodus ja nüüd jälle aias. Ma hea meelega jätaks mõni päev ainult Emili koju aga see eeldaks , et neid üllatus-kodupäevi jääks oluliselt vähemaks, sest hetkel on nii, et ma olen oma kirjutamisasjadega nii rajalt maas, et ei saa enam tekitada kodupäevi juurde. Kui ikka oled plaaninud ise tööd teha teisipäeval ning siis hoopis esmaspäeval nohu käima tõmmatakse, siis paraku jookseb plaan kokku.
Aga mõte on igati hea. Võtame kaalumisele!
Postita kommentaar