Seniks aga juba ammu soolas olnud kirjatükk kolmeaastasest Emilist ning seekord kaks ühes põhimõttel, et kui juba siis juba ehk aastasest Joonatanist ka.
Mida siis öelda meie noore daami kohta. Elu toimub meil siin suuresti Emili pilli järgi. Kui neiul on hea tuju, on ka kõigil teistel meel rõõmus ning päev kulgeb toreda koostegutsemise tähe all. Kui neiu aga astub hommikul vale jalaga voodist välja, siis tähendab see seda, et ta lihtsalt viriseb nonstop kuni õhtuni ning vanematel on juba lõunaks tunne, et kui oleks fast-forward nupp siis selle päeva võiks küll edasi kerida kuskile sinna, kus Emili juba voodis on. Vahel õnnestub tusatuju siiski ka poole päeva pealt minema peletada, kuid mitte alati. Lasteaiast naastes võib emme õhtu edasise kulgemise ka kohe viie sekundiga paika panna, sest kui Emili tormab ukselt Joonatani kallistama ning teatab, et "oi Joonatan ma nii igatsesin sinu järele" tõotab õhtu kujuneda meeldivaks. Samas vihane seljapööramine ning tervitama tulnud väikevennale kõlav röögatus " EI Joonatan!" tähendab, et vanematele kujunevad järgnevad
tunnid parajaks väljekutseks.
Lasteaia Emili ja kodu Emili on endiselt totaalselt erinevad. Õhtune totaalne pingete maandamine kõige ja kõigi peal on õnneks möödunud. Samas kui kodus pole jutul otsa ega äärt siis lasteaias ei pidavat naljalt suud lahti tehtamagi. Kõiges muus pidi olema superlaps - sööb ise, riietub ise, pättusi ei tee, igati meeldiv ja rahulik - ainult, et vait kui sukk ning teistega koos mängimisele eelistab vaatlemist. Ega me suurt ei imesta. Ootame ja vaatame, et kas järgnevate kuude jooksul asi muutub. Positiivseid märke on - kojuminnes tehakse paarile lähemale sõbrale juba omal algatusel kalli-kalli. Või no õigemini sõbra algatusel aga Emili kallistab vastu ning ei jookse vastassuunas minema - asi seegi. Samas Emilile meeldib lasteaias ning sinna läheb ta reeglina hea meelega ning kodus tahab ka lasteaeda mängida.
Viimaste nädalate suureks lemmiktegevuseks on Emilil joonistamine ja kirjutamine. Joonistab ta juba väga lahedalt ning peagi on käes aeg, kus Emili oskused selles vallas saavad emme omi ületama. Põhiliselt joonistab ta perepilte, kuid sekka satub ka muud. Eile näiteks joonistas Emili mere ning taeva ning "selle laeva, mis põhja läks". Emme ei osanud asjast midagi arvata. Esimene mõte oli, et huvitav, kes lapsele "Estoniast" on rääkinud. Suunava küsimuse peale, et milline laev see põhja läks, kõlas aga vastus, et see, mille ausammast me vanaemaga vaatamas käisime. Siis lõi ka lapsevanemal lamp põlema, et õigus jah paar kuud tagasi käisid Emili ja vanaema Lembe koos "Russalkat" vaatamas ning see jättis Emilile kustumatu mulje. Koju jõudes seletas ta emmele tükk aega Buralkast ning läks ikka mitu head hetke ning kogu Kadriorg-Pirita trassi mõttelist läbitöötlust enne, kui emme aru sai kellest või millest jutt.
Edasi joonistas Emili pildi, kuhu tegi "selle laeva, mis ei läinud põhja" ning suunavate küsimuste peale selgus, et seekord oli tegemist Viking Line'i alusega, mis meid suvel Soome viis. See tõesti ei läinudki põhja.
Veel meeldib Emilile väga mootorsõidukeid joonistada - autosid, murutraktoreid, trolle, tramme, busse. Mõnes eelmises elus on ta olnud ilmselt inglane, sest kõik bussid on tal kahekordsed.
Sellel pildil siis issi ja tema kukil Emili ning emme ja tema süles Joonatan, lisaks muidugi päike.
Kirjutamises on Emili ka juba kibe käsi. Talle meeldib kui sõnad ette kirjutatakse ning siis ta kirjutab järgi. Asjale läheneb ta siiski loominguliselt ning laseb tähtedel suht vabalt paberile platseeruda selmet vasakult paremale kulgeda. Päris mitmed tähed on juba selged ka ning eile linnas luges möödudes majadelt trükitähtedes silte. Sõnu ta muidugi kokku veel ei loe vaid teatab ainult, milliseid tähti ta tunneb. Kogu see tähendus sadas vanematele kuidagi väga ootamatult kaela ning on sügavalt Emili oma algatus ning huvi. Emme nimelt uskus, et selle kõigega on veel aastake rahulikult aega. Samas on Emili ju kogu aeg selline hea keskendumisega ja omaette tegutsemisega olnud nii, et suht loogiline ka varane huvi kirjutatud maailma vastu.
Üks näide ka sellest, et Emili tunneb hästi lastekasvatuspõhimõtteid. Ühel hommikul kui Emili istus laua taga ja joonistas, oli Joonatanil mingil kummalisel põhjusel pidevalt asja laua alla. Selles iseenesest ei oleks ju midagi halba, kuid laua all oli tarvis iga kord püsti tõusta ning selline teguviis päädis arusaadavalt korraliku kolakaga peaga vastu lauaplaati. Sellele järgnes omakorda emmepoolne sekkumine poisi laua alt eemaldamisega. Emme pingutusi ei peetud aga miskiks ning paari sekundi pärast oli Joonatan taas laua all ning valmis püsti tõusma. Lõpuks viskas emmel selline kilplaslik rabelemine siibrisse ning ta küsis retooriliselt - no mis me sinuga nüüd siis teeme, Joonatan? Koheselt kostis laua tagant vastuseks - Viime magamistuppa! Emmepoolsele pärimisele, et miks me Joonatani magamistuppa peame viima, vastas Emili, et Joonatan ei kuula emme sõna, sellepärast!. .. Loogiline ju. Emili on niimõnigi kord pidanud magamistoas aegaveetmas käima, kui olukord vanemate meelest juba igasuguse mõistlikkuse piirid on ületanud.
Nüüd siis ka paar sõna Joonatanist. Kõnnib juba mõnda aega ning juba hea paar nädalat ka jookseb (võrdluseks Emili hakkas jooksma kuskil kaheaastaselt ning ka praegu on jooksev Emili suhteliselt haruldane vaatepilt). Kõnnib väga vapralt ka õues ning tuvide sabas on valmis minema ilmselt "maailma otsa". Ilmutab esimesi pahaendelisi märke kalduvusest pättusi teha ning pidevalt ronida sinna kuhu parasjagu tarvis pole. Näiteks eile oli Emili lasteaiast kodus ning kuna emmel oli tarvis paar sisseostu teha, suunduti kolmekesi (emme-Emili-Joonatan) Solarise keskusse, kus planeeriti ka Vapianos lõunatada (pastasõltlasest emme on suutnud pastaarmastuse ka Emilisse tugevalt sissesüstida). Kui Emili oli kuskil aastane võis emme südame rahus lapse kärust välja tõsta, ise mobiilikõne ära lõpetada, üleriided ära võtta ning väike Emili seisis kogu selle aja truult käru kõrval ning vaatas suurte silmadega ringi. Eile emme siis tõstis Solarises Joonatani kärust välja, eemaldas viimaselt kombeka ning pani lapse käru kõrvale seisma. Ise pööras ümber, et vaadata, kas Emili vajab lahtiriietumisel abi. Viis sekundit hiljem tagasi pöörates selgus, et Joonatan on 10 meetri kaugusel optika poes, kus ta on juba jõudnud vilkuvates tuledes dekoratiivpõõsa ümber lükata ning nüüd patsutab seda rahulolevalt. Edasised vägiteod kätkesid endas särgipoe vaateakna oma käe järgi ümberkujundamist ning ca 20 minutit kestnud tulutut üritust Vapiano söögitoolist väljapääseda. Selle vaateakna juures sai emme ka aru, et tulevik ei pruugi alati mitte kõige roosilisem olla ning ohulambi pani põlema just Emili, kes sai venna lõbusast laamendamist ilmselgelt inspiratsiooni ning läks ja ulatas Joonatanile oma abistava käe ( loe:lükkas ka paar kunstiliselt aknale paigutatud karbivirna ümber.) Sellest võime järeldada, et pättused ei jää Emilil sugugi tegemata vaid ta lihtsalt ootas, et oleks keegi kellega koos neid teha ning kelle kaela (ilmselt sageli ka õigustatult) neid saaks ajada.
Oh jah - see kuidas Emili istus omal ajal kui emme süüa tegi kümnete minutite kaupa köögis kolmest küljest lahtisel tööpinnal, mille kõrval paiknes kuum pliit, tundub Joonatani vaadates küll täielik ulme. Ta oleks sealt ilmselt all enne kui emme jõuaks kapist kausigi lauale tõsta.
Minnes nüüd Joonatani eelistuste juurde, alustame esmalt negatiivsest. Asi, mida Joonatan kirglikult vihkab on riietumine - nii riiete selga panek kui ka nende eemaldamine. Parim nipp issi näoilme õudust väljendama saada on enne lastega kodust väljumist nii möödaminnes talle öelda, et ole hea pane Joonatan riidesse. Mainitud tegevusega kaasneb seakisa ning visklemine, mis ei lõpe enne kui viimanegi kombetrukk kinni ning riietatav turvaliselt mõne lapsevanema süles. Toariiete installeerimist ei tervitata samuti rõkkavate kiiduavaldustega, kuid see protseduur on oluliselt lühem ning mehike on õppinud seda vaikselt ära kannatama.
Meeldivama poole pealt võib tõdeda, et enamasti on Joonatan heas tujus ning siis tegeleb ta mööda tube ringi tuiamisega, mille käigus proovib kätte saada asju, mis on teadlikult tema käeulatusest välja pandud. Suure osa ajast tegeleb ka mängimisega ning eeskätt leiab rakendust tema uhke autopark. Öelgem siis nüüd esimest ja viimast korda ka ametlikult välja, et meie poeg on tõsine autofanaatik (et mitte öelda autop...). Oma armsate autodega jõristab ta mõnusalt mööda vaipa, lisaks nõuab iga natukese aja tagant sülle, et vaadata aknast paistvaid autosid, märkab autopilte nii lehtedes, ajakirjades kui oma riietel. Kui parajasti ühtki autot ei paista, mängitakse automängu muude esemetega - näiteks paar päeva tagasi jõristasid issi tossud üksteise kannul mööda elamist ringi. Ilmselt pole enam kaugel aeg, mil lisaks vanematele ka Joonatanist andunud Top Geari fänn saab.
Lapse arengu ja anatoomia fanaatikutele veel infoks, et hambaid on noorhärral kaheksa. Sööb endiselt ise ja kätega. Magab vahelduva eduga - võrreldes paari nädala taguse ajaga, mil igal ööl paar tundi üleval oldi, on hetkel ikka lausa pidu. Kuskil 20.30 - 8.30ni ikka reeglina magatakse, kuid sellesse aega jääb ikka õige mitu-mitu piimapausi ning mõni hädaldamise paus ka. Öiste hädaldamiste põhjused jäävad emmele sügavalt arusaamatuteks ning mingit reeglipära neist või nende maandamisvõtetest otsida pole eriti mõtet. Nii, et ega me suurt enam ei otsi ka. Päevaunesid teeb reeglina ühe, kuid vahel satub ka kahe unega päevi sekka. Potil noormees põhimõtteliselt enam ei käi ning seda arengut on lapsevanemail eriti raske tervitada, sest mälestus 11kuusest Emilist, kes ise potile küsis ning seda IGA KORD, on endiselt värske.
Sõnadest on popim amp(lamp), järgneb buu(auto) ning äh(see tähistab kõike,mis ei ole lambid ega autod) ning kõlanud on ka mõmm(magamistoas elava suure karumõmmi kohta). Vist vahel harva on kuulda olnud ka emmet ning ükskord keset ööd, kui emme mingis "totaalses meeltesegaduses" sipleval ja joriseval tüübil uinutamise eesmärgil selga sügas, teatati väga valjult ja käskivas kõneviisis "tiss".
Kummaline lugu on Joonatani käelisusega. Terve meie pere ning ka kõikvõimalikud lähisugulased on paremakäelised. Ega me ei teagi, mis vanuses laste puhul seda käe asja vaatama hakatakse (ning ega see ju tegelikult väga oluline näitaja ei ole ka), kuid Joonataniga on lood kummalised. Sööb ta eranditult ainult vasaku käega. On seda teinud algusest peale ehk siis kuskil 5 kuud juba. Eks me selle pinnalt juba vaikselt vaatasime, et ei tea kas tõesti vasakukäeline. Samas mängides kasutab nagu rohkem paremat. Näiteks rõngaid pulga otsa ajab küll paremaga. Tundubki, et ta kasutab kindlateks tegevusteks kindat kätt, kuid mitte ühte ja sama kätt nagu võiks eeldada. Seega ootame ja vaatame - kui kunagi kirjutama hakkab, siis ilmselt selgub ka tõde.
Lõpetuseks pilt sellest, kuidas emme endale vajadusel 3 minutit vaikust ning kaks vaba kätt korraga tekitab.
9 kommentaari:
Päris ausalt: Joonatan ütles korra mulle ka "Oonatan", kui me üleval kiikusime. See oli täpselt nii, et mina ütlesin "Joonatan" ja siis tema kordas: "Oonatan!"
Olin vapustatud ja palusin, et äkki noorsand võtab vaevaks end korrata, aga ei midagi...ühekordseks "oonataniks" see jäigi.
Aga lisaks oskustele, et pearaputamine ja noogutamine on ka ju väga popid tegevused. :D
Ajaa noo see ka, et teil on sellised hea näidislapsed. Tüdruk, kes on rahulik, keskenduv, varajase keelelise arenguga ja poiss, kes on puhas motoorika ja mootorimajandus. :D
Emili iseloomu kohapealt ütleks, et meie pere laps. See, kuidas sa kirjeldasid, et kui Emilil tuju hea, siis kõigil tuju hea vastab täpselt sellele, mida üks mu sõber nii 4 aastat tagasi minu kohta kirjeldas ja isegi unes nägi. Aga see on tore, et vaatamata tema mõningasele introvertsusele on ta siiski sõpru leidnud, kes teda kalliks peavad. :)
Perekond Imelised! :) Armas, Liis, ma väga tahaks seda ellujäämise nippi teada, no kuidas üle elada päeva mil vale jalaga välja astuti voodist. Mul on tunne, et ma olen midagi valesti teinud, samas ma ei usu, et see on kogu tõde. Ja kui meie noormees, neljane, keeldub lasteaeda minemast, kas ma peaksin hellalt tagant tõukima, või laskma ennast päevad läbi tõukida?
Ohh, elu on elu!
Nii armas lugemine jälle :)
Liis, mul on kuskilt meeles (pole õrna aimu ka, kust täpselt), et sa kiitsid üht raamatut kunagi, mis rääkis laste näppudega söömisest. Äkki Pille käest said? Kui see nüüd tõsilugu on, siis kas saad mulle anda selle raamatu nime?
Oh mind- ja loomulikult palju palju õnne Joonatanile :)- nii suur poiss juba!
Ma tean nii hästi seda videot ja tuttavad on ka ülejänud playlist. Mjaa.
Selle öise näiliselt põhjuseta jauramise põhjuse jälile jõudsin ma just nüüdsama Rihoga (niiet pole sugugi kindel, et ka Joonataniga sedasi on, aga äkki). Nimelt lõppeb jauramine kohe kui mähe järsku soojaks muutub ehk siis täis põis pole just see kõige mugavam kaaslane rahulikuks uneks.
Annika, see oli Gill Rapley "Baby-led weaning: helping your baby to love good food".
Ning õnne Joonatanile aastaseks saamise puhul!
Kusjuures Triinu - ega mul ei olegi head nippi. Päeva üleelamine sõltub suuresti enda olukorrast. Kui ikka ise oled väljapuhanud ja heas tujus siis on ka kerge hakata 3sega asju läbi mängu ajama ning see teinekord lõpetab vingumise ahela. Samas on kui ikka endal on ka kehv olla siis kannatus katkeb suht kiiresti ning siis läheb kärkimiseks ja paukumiseks ning lõpuks on kõigil halb olla.
Lasteaia osas ei oska küll mingit nõu anda. Kui sa ikka ise tunned, et ei jaksa nii, et ta kogu aeg kodus on siis vast on õige aeg survestada seda lasteaeda minekut. Sest tõde on ikkagi ka see, et emade kannatus-eneseohverdamine ei ole ka piiritu ning kui lapsed annavad suht kiiresti märku kui neile miski ei sobi/meeldi siis emad on valmis tihtipeale kannatama ikka kohe kõvasti rohkem kui peaks või võiks ning kui siis lõpuks arusaadakse, et nii ikka enam ei saa, võib iseendale juba korralikult olla kahju tehtud.
See sai nüüd küll segane jutt :-) aga point siis selles, et alati ei saa ka laste seisukohast asju vaadata - vahel tuleb ikka iseenda heaolu peale ka mõelda (jutt siis juba suurematest lastest, mitte beebidest)
Aitäh!
Postita kommentaar