Kui Emili ja Joonatan koos oma vanematega suvel Soomemaal käisid, ostsid nad Naantalist imeilusa Volkswagen Põrnika mudelauto. Just sellise nagu pildil. Eks see auto oli esialgu mõeldud rohkem aknalaule ilutsema ja vanematele silmarõõmuks, kuid õigepea selgus, et Joonatan tunneb masina vastu väga elavat huvi ning muutub äraütlemata kurvaks kui tal sellega mängida ei lubata. Nüüd ongi nii, et vanemliku järelvalve all tohib ka Joonatan selle autoga mööda tuba jõristada ning võimalust ei jäta ta mitte kasutamata.
Täna juhtus aga selline huvitav lugu, et samal ajal kui Joonatan oma armsa autoga vaiba peal mängis, tuli talle vastupandamatu piimaisu peale. Nii ta roniski emme sülle, võttis paar "lonksu" piima, kuid siis märkas põrandal autot ning hakkas haledalt nutma, sest tegelikult tahtis ta ju hoopis autoga rallida. Ronis siis mehike jälle põrandale ning asus jõristama, kuid kõht oli ju endiselt tühi. Järgnes taas hale nutt. Järgmised minutid veetiski Joonatan nagu kits kahe heinakuhja vahel, sest mis sa teed kui üks osa sinust tahab piima ja teine osa niiväga autoga mängida. Emmel hakkas lõpuks poisist hale ning ta tõstis lisaks Joonatanile ka Volksu endale sülle. Nüüd sai mehike lõpuks ometi rahus süüa, ise samal ajal ühe käega hellalt oma autot silitades.
Loo moraal on aga hoopis selles, et kallid soorolliteadlased, unustage ära oma jutt, et kõik oleneb kasvatusest ja ühiskonna mõjudest. Kui ikka oma silmaga näed, kuidas 11kuune beebi (kelle vanemad muide ei ole autopeded ning ei oska kapoti all teha muud kui klaasipuhastusvedelikku juurde valada) läheb autot nähes täiesti pöördesse ning hakkab koheselt "põristama", siis leiad paratamatult, et poiss on ikka juba sünnist saati poiss.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar