esmaspäev, 28. november 2011

Lühis

Ja jõudiski kätte see päev, mille kohta ma teadsin, et ta varem või hiljem saabub, kuid ei saa just öelda, et ma seda oodanud oleks. Nüüd on see siis juhtunud ning südamel on kohe kergem ning hing on rahulikum. Täpne hetk ise nägi välja selline, et lähenen mina autoga fooriga ristmikule. Kuna fooris on punane tuli, siis otse loomulikult haaran ma automaatselt käigukasti kõrvalt laekast meie väravapuldi ning üritan seda foorile suunates muuta punast tuld roheliseks. Korduvast nupulevajutusest ei ole paraku mingit kasu, punane tuli põleb visalt edasi ning ma olen sunnitud auto peatama. Te ei taha teada, milline oli sel hetkel minu kõrval istunud kalli abikaasa näoilme. Minu võibolla mitte just kõige ratsionaalsemat teguviisi võib põhjendada võimalike variantidega. Variant A. mina olingi eelmises elus Bellatrix Lestrange; variant B mul on varane alzheimer; variant C minu alateadvus on oma arengus tehnikast ettejõudnud.
Tegelikult oli üsna ootuspärane, et tegelik maailm ja väljamõeldud maailm minu peas ühel hetkel kokkujooksevad ning lühis tekib. Jääb üle ainult loota, et järgmine lühis sama koomiline saab olema.

5 kommentaari:

iidala ütles ...

Ja siit tuli minu õhtune kõhulihaste trenn, aitäh! :D

Hahahhahahahahahaaa.....

her ütles ...

Ma naeran, aga ei imesta. Minu suurim lühis seni on olnud kunagi ammu mingi tahke toidu pakkumine Kertule, kui ta veel hambaid polnud. Aga Riho oli see, kes süüa küsis. Mõlemad lapsed vaatasid mind võrdselt üllatunud nägudega.

Järgmiseks võid proovida telefoni kui puldilaadset objekti suunata ülekäiguraja fooritule roheliseks muutmisele.

Liis ütles ...

Kusjuures lastega olen ma kunagi teinud seda nalja, et kreemitasin suvel rannas Emili päiksekreemiga sisse ning siis teatasin sujuvalt kõrval istuvale Joonatanile, et "Tõuse püsti, ma panen sulle ka kreemi!" Joonatan oli 7 kuune.

Triin ütles ...

Hääletan Bellatrixi poolt

Maarja ütles ...

:) Kujutan elavalt seda situatsiooni ette.
Kui ma veel tööl käisin st. arvuti taga päev läbi istusin, siis juhtus sageli nii, et kui õhtul kodus midagi maha kukkus, siis otsisin paaniliselt ülevalt vasakult õhust undo nuppu.