Ja jõudiski kätte üks suve oodatumaid päevi - meie ammu planeeritud reis Soome, ainsaks eesmärgiks Linnanmäki lõbustuspargi külastamine. Algselt oli mõte minna terve perega ning võtta ühes veel üks vanaemadest. Mingil hetkel aga jõudsime otsusele, et Joonatani ei ole nagu väga mõtet kaasa tassida ning hoopis loogilisem oleks noormees koos vanaemaga koju jätta. Selle variandi plussiks veel asjaolu, et me ei ole Joonatani sünnist saati suurt kuskil ainult koos Emiliga käinud. Et mõlemad vanemad ja ainult Emili. Nii siis jäigi, et vanaema Pille ja Joonatan veetsid mõnusalt aega Tallinnas ning meie kolm ärkasime varavalges ning suundusime vikerkaarelaevaga (nagu Emili Viking Line'i nimetab) üle lahe. Ülemine, äärmiselt ebapedagoogiline, pilt annab aimu sellest, mida meie oma lastele juba maast madalast õpetame. Tegelikult kehtib meil peres reegel, et mänguautomaatidega võib mängida ainult laevadel ning kuna seda saabki teha ainult kord-paar aastas, siis ei saa ju lasta enda alaealiste juuresolekust heidutada.
Helsingi tervitas meid ideaalse ilmaga. Oli soe, kuid parajalt pilves ning nii jäigi terveks päevaks. Kuna lõbustuspargi avamiseni oli veel paar tundi aega, suundusime selle lähistel paiknevale suurele Kirbuturule ning mõnusasse Tai restorani sööma. Kõhud täis ronisimegi mäkke ning varustasime end eakohaste käepaeltega ehk siis emme ostis 120cm+ paela, millega pääses kõikjale ning issi ja Emili 100cm+ mis võimaldas sellist veidi rahulikumat karuselli valikut. Olgu öeldud, et Emili ongi täpselt 100cm pikk (või ehk pool sentimeetrit lühemgi)nii, et vedas, et talle selle paela ikkagi saime. Vastasel korral oleks valikus olnud ainult Joonatanisugustele vendadele mõldud atraktsioonid.
Sellest hoolimata tekkis esimese pooltunni järel vanematel tunne, et võib siiski juhtuda, et terve päev tuleb rahulikult tiirlevatel kohvitassidel veeta. Emili nimelt keeldus kõikidest veidi äkilisematest lõbustustest. Samas oli meil Belgia reisist kogemus, et kui ta lõpuks pika veenmise peale siiski midagi proovib, keeldub ta reeglina hiljem sealt maha tulemast.
Päästvaks õlekõrreks osutus seegi kord edasi-tagasi kiikuv piraadilaev. Emili oli terve hommiku rääkinud, et tema läheb piraadilaevaga sõitma nagu Brüsselis. Linnanmäkis aga selgus, et suurde laeva nii väikeseid tegelasi ei lubata ning emme käis üksinda seal trallimas. Küll aga leidus väike laev, kus oli aga see häda, et sinna üle 140cm-seid ei lubatud. Nii oligi Emili olukorras, et kui laevaga sõita tahab, peab seda täiesti üksi tegema. Mõtles ja mõtles, sai hirmust võitu ning läks ja sõitis. Kohe mitu korda järjest ning edasi oli nõus juba enamikke teisigi atraktsioone proovima. 
Kokku veetsime Linnanmäkis kuus tundi ning hea meelega oleks päevakese veel veetnud. Suurema osa ajast kulgesime kõik koos, kuid vahepeal tegi emme kõrvalepõikeid, et pisut ameerika mägedel kiljuda, pea alaspidi rippuda või endal siseelundid segiraputada lasta. Sel ajal kui issi ja Emili pildilolevat jäätist konsumeerisid tuhises emme mitmekümnemeetrise torni küljes tolgendades taevasse ning siis samakiiresti uuesti alla. See oli ka emme võimete lagi. Väsinult kuid õnnelikena lahkusime pargist ning suundusime õhtuse laevaga tagasi koju. Emili pidas veel laevaski vapralt vastu, tsillis koos vanematega buffees ning tegi koos Ville Vikingiga pilti, kustus alles siis kui laevalt maha jalutasime. Emme aga nägi lõbustusparki veel uneski. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar