Meie suvepuhkusest ülevaadet alustades olgu kohe öeldud, et fotokas oli meil küll kogu aeg kaasas, kuid mõni päev pärast puhkuse algust sai aku paraku tühjaks ning laadijat ei olnud ju keegi taibanud kaasa pakkida ( ega ilmselt ei oleks mahtunud ka, sest auto oli niigi paksult kõikvõimalikku nodi täis ja pagasiluuk sulgus vaid suure tahtejõu abil). Mingil hetkel suundus Allan siiski Tallinnasse "treppi ehitama" ning võttis Mulgimaale naastes laadija ühes ning saime taas klõpsima asuda.
See kena rahvariietes Halliste naine emme ja laste taustal on muide vanaema Lembe.
Loomulikult käisime meiegi laulu- ja tantsupeol ning kui eelmistel pidudel on emme koos kummagi kõhuelanikuga ka kaare all olnud siis seekord piirdusime kõik pealtvaataja rollidega. Tantsupeol käisid küll ainult emme ja Emili. Pidu oli küll pikk, kuid Emilile meeldis väga, iseäranis kõige väiksemad tantsijad. Laulupeo osas olime algul pisut skeptilised ning seda just Joonatani silmas pidades, sest ei olnud meie peres seda vabatahtlikku, kes leiaks, et tuhandete peoliste vahel poissi taga ajada on just see, mis ilusa suvepäeva täiuslikuks muudaks. Siiski ei olnud keegi teine ka nõus peost loobuma ning nii saigi Joonatan ka kaasa pakitud. Etteruttavalt olgu öeldud, et pidutses meie perest kõige kauem ehk koos emmega peo lõpuni ning pärast kodus voodis ka veel tunnikese kuuldud repertuaari valjul häälel läbi võttes. Emili küll lahkus issiga vahetult enne rokiblokki, sest väsimus nõudis oma, siiski jättis pidu ka temasse kustumatu jälje, sest kodus mängitakse laulupidu tänase päevani regulaarselt. Kolme aasta pärast on Emili ilmselt veel liiga noor, et ise kaare alla või tantsumurule pääseda, kuid emmel on küll kindel plaan just seoses tantsumuruga. Ainus nõrk koht plaanis on hetkel, et issi keeldub kategooriliselt kõikidest selleteemalistest ettepanekutest (veel :-)).
End prillide taha peitev paadiseltskond teel Muhust Kesselaiule. Meie selle suve suurim mereseiklus (eriti tagasisõit Muhku), mille kohta Emili teatas tabavalt, et "ma kartsin, et me läheme põhja ja siis taeva". Tõe huvides olgu öeldud, et ühel hetkel kartis emme ka. Joonatanmees oli aga nii vapper merekaru, et nii kui loksutama hakkas lasi silma joonelt kinni ning toetas pea päästevestile. Kokkuvõttes oli väga tore, kuid tulevikku silmas pidades sai siiski õpitud, et koos lastega ükskõik millise alusega merele ronida ikka ei maksa.
Emmel läheb selle pildi peale kohe nunnumeeter põhja, sest tegemist on ühega esimestest ülesvõtetest, kus meie lapsed käest kinni kulgevad. Ütleme nii, et reeglina nad sedasi ei liigu.
Igasuvine käik Anrepi lõvi juurde sai samuti tehtud. Lõvi aluse maa omaniku kiituseks tuleb öelda, et ümbrus oli väga kenasti korda tehtud ning isegi muru niidetud nii, et lapsed said päris mitu tiiru ümber lõvi joosta.
Tartus käisime ühel varahommikul lodjaga sõitmas. Tegemist ei olnud just ülearu hea ideega, sest Joonatan püsis paigal täpselt viis minutit (üllatus-üllatus) ning ülejäänud viiskümmend viis minutit ootasid vanemad vaheldumisi lõbusõidu lõppu.
Kui juba Tartus olime, siis käisime ka Vudilas, kuhu eelmisel suvel laste väiksuse tõttu minemata jätsime. Ühtlasi võtsime kaasa ka vanaema Pille ja onutütar Eliise ning lastekarja kantseldamist igapäevatööna tegev vanaema sai ka isiklike põngerjate peal musklit treenida. Vudila oli täitsa vahva. Loodetavasti võtavad nad korralike basseinide ehituse ka peagi ette, sest praegused olid ikka sellised ajutise loomuga ning vesi oleks võinud ka kraadi või kümme soojem olla.
Vanaema Pille teenuseid ja oskusi lastehoiu alal kasutasime kohe rohkesti ning ühel ilusal reedel võtsid emme ja issi koos tädi Leenaga ette reisi Võrru (jah tõesti siiski mitte Sidneysse), et nautida ikkagi sel aastal folgi ajal Poolas tuuritava Svjatra Vatra live'i. Mõnus öine kontsert depressiivses Eesti väikelinnas. Tervitused sealse Kreutzwaldi muuseumi direktrissile, kes sulgemiseelsest kellaajast hoolimata meile väga ülevaatliku ringkäigu tegi.
Folkisime loomulikult ka. Pool ajast koos lastega ning pool ajast ilma. Mõnus ja elamuste rohke oli mõlemal kombel. Pildil seavad sammu noored rahvatantsijad. Tantsupõrand oligi meie laste lemmikkoht ning kuna see asus vallikraavi põhjas siis meeldis ka vanemaile seal väga, sest Joonatan ei saanud suvalisel hetkel suvalises suunas leebet teha.
Folgi järgselt pidi issi paraku Tallinnasse tööle naasma, kuid emme koos lastega jäi veel nädalaks Viljandisse. Ujusime, mängisime ja ujusime veel. Viljandi järved said suvel ikka korralikult läbi ujutud. Noort sumomaadlejat meenutavat kostüümi Joonatani seljas (ülemisel pildil keskel) põhjendab asjaolu, et noormees kukkus eelnevalt ühes oma igapäevariietega järveäärsesse pinnaselõhesse (mis muide varitses täiesti pahaaimamatult keset kaunist muruplatsi). Emmel jättis seda pealt nähes küll süda löögi vahele, sest vanaema suunas kulgev Joonatan lihtsalt ühel hetkel kadus pildilt, kuid õnneks oli väga õnnelik õnnetus ning Joonatan ise ei teinud teist nägugi vaid istus augu põhjas rinnuni lombis rõõmus nagu alati. Riided tuli siiski lapselt eemaldada ning sobiv sumokostüüm ümberkaudsetelt kokku laenata, sest nii targaks meie emme kahe lapsega veel saanud ei ole, et tagavarariided alati kaasas oleks.
Augusti alguses jõudsime veel Muhusse ratsutama ja Saaremaale sõpradele nende suvekodusse külla. Angla tuulikud vaatasime ka taaskord üle, kuid see dolomiidist Disneyland, mis sinna turistide tarbeks vahepealsete aastate jooksul ehitatud oli ehmatas meid küll üpris kiiresti autosse tagasi. Lapsed said siiski korraks vanade põllutöövahendite otsa ronida ning Joonatan oleks sinna ilmselt jäänudki.
Vedamaks oma lapsi juba varakult mööda pühakodasid ning õigustamaks oma ülikooli diplomit sai seekord Püha kirikus ära käidud. Kenasti oli korda tehtud ja valgustatud võlvide peale ning palverändurite kambrisse viiv käik nii, et ka lastel jäi mulje, et kirikus on päris põnev .
Postitantsijad lauluväljakul. See post oli üks äraütlemata tänuväärne tegelane, sest absoluutselt kõik meie läheduses istunud lapsed käisid seal kordamööda kõõlumas.
Varitseb kanu. Vist on mängult rebane.
Üsna varsti pärast laulupidu pühkisimegi pealinna tolmu jalgelt ning suundusime Mulgimaale, kus peastaabiks kujunes Suislepa, kust siis sai tehtud veidi lühemaid või pikemaid otsi Viljandisse, Tartusse, Muhumaale, Saaremaale, Tõstamaale, Häädemeestele, Kiidjärvele ja kindlasti kuhugi veel, mis hetkel ei meenu. Enamasti reisisime kõik neljakesi koos, kuid paar korda õnnestus emmel ka endale ja teistele tõestada, et tema ongi kangelasema ehk reisis koos pärdikutega (tuntud ka Fille ja Rulle nime all) täitsa üksinda. Oli täitsa teostatav (ka telkimine) kuid vaimse tervise säilitamise huvides soovitavalt mitte liiga tihti.
End prillide taha peitev paadiseltskond teel Muhust Kesselaiule. Meie selle suve suurim mereseiklus (eriti tagasisõit Muhku), mille kohta Emili teatas tabavalt, et "ma kartsin, et me läheme põhja ja siis taeva". Tõe huvides olgu öeldud, et ühel hetkel kartis emme ka. Joonatanmees oli aga nii vapper merekaru, et nii kui loksutama hakkas lasi silma joonelt kinni ning toetas pea päästevestile. Kokkuvõttes oli väga tore, kuid tulevikku silmas pidades sai siiski õpitud, et koos lastega ükskõik millise alusega merele ronida ikka ei maksa. 
NBA-mees otsib Kesselaiu metsas maasikaid. Leidis ka ja mitte vähe.
Ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Muhumaa heinamaal juulikuu varahommikul. Väike aaskäoking sünnipäevalaps Evelile.
Emili, Kutt-Kaarel ja Joonatan proovivad kriketis kätt.
Emmel läheb selle pildi peale kohe nunnumeeter põhja, sest tegemist on ühega esimestest ülesvõtetest, kus meie lapsed käest kinni kulgevad. Ütleme nii, et reeglina nad sedasi ei liigu. 
Igasuvine käik Anrepi lõvi juurde sai samuti tehtud. Lõvi aluse maa omaniku kiituseks tuleb öelda, et ümbrus oli väga kenasti korda tehtud ning isegi muru niidetud nii, et lapsed said päris mitu tiiru ümber lõvi joosta. 
Tartus käisime ühel varahommikul lodjaga sõitmas. Tegemist ei olnud just ülearu hea ideega, sest Joonatan püsis paigal täpselt viis minutit (üllatus-üllatus) ning ülejäänud viiskümmend viis minutit ootasid vanemad vaheldumisi lõbusõidu lõppu.
Kui juba Tartus olime, siis käisime ka Vudilas, kuhu eelmisel suvel laste väiksuse tõttu minemata jätsime. Ühtlasi võtsime kaasa ka vanaema Pille ja onutütar Eliise ning lastekarja kantseldamist igapäevatööna tegev vanaema sai ka isiklike põngerjate peal musklit treenida. Vudila oli täitsa vahva. Loodetavasti võtavad nad korralike basseinide ehituse ka peagi ette, sest praegused olid ikka sellised ajutise loomuga ning vesi oleks võinud ka kraadi või kümme soojem olla. 
Vanaema Pille teenuseid ja oskusi lastehoiu alal kasutasime kohe rohkesti ning ühel ilusal reedel võtsid emme ja issi koos tädi Leenaga ette reisi Võrru (jah tõesti siiski mitte Sidneysse), et nautida ikkagi sel aastal folgi ajal Poolas tuuritava Svjatra Vatra live'i. Mõnus öine kontsert depressiivses Eesti väikelinnas. Tervitused sealse Kreutzwaldi muuseumi direktrissile, kes sulgemiseelsest kellaajast hoolimata meile väga ülevaatliku ringkäigu tegi.
Folkisime loomulikult ka. Pool ajast koos lastega ning pool ajast ilma. Mõnus ja elamuste rohke oli mõlemal kombel. Pildil seavad sammu noored rahvatantsijad. Tantsupõrand oligi meie laste lemmikkoht ning kuna see asus vallikraavi põhjas siis meeldis ka vanemaile seal väga, sest Joonatan ei saanud suvalisel hetkel suvalises suunas leebet teha. 
Folgi järgselt pidi issi paraku Tallinnasse tööle naasma, kuid emme koos lastega jäi veel nädalaks Viljandisse. Ujusime, mängisime ja ujusime veel. Viljandi järved said suvel ikka korralikult läbi ujutud. Noort sumomaadlejat meenutavat kostüümi Joonatani seljas (ülemisel pildil keskel) põhjendab asjaolu, et noormees kukkus eelnevalt ühes oma igapäevariietega järveäärsesse pinnaselõhesse (mis muide varitses täiesti pahaaimamatult keset kaunist muruplatsi). Emmel jättis seda pealt nähes küll süda löögi vahele, sest vanaema suunas kulgev Joonatan lihtsalt ühel hetkel kadus pildilt, kuid õnneks oli väga õnnelik õnnetus ning Joonatan ise ei teinud teist nägugi vaid istus augu põhjas rinnuni lombis rõõmus nagu alati. Riided tuli siiski lapselt eemaldada ning sobiv sumokostüüm ümberkaudsetelt kokku laenata, sest nii targaks meie emme kahe lapsega veel saanud ei ole, et tagavarariided alati kaasas oleks. 
Augusti alguses jõudsime veel Muhusse ratsutama ja Saaremaale sõpradele nende suvekodusse külla. Angla tuulikud vaatasime ka taaskord üle, kuid see dolomiidist Disneyland, mis sinna turistide tarbeks vahepealsete aastate jooksul ehitatud oli ehmatas meid küll üpris kiiresti autosse tagasi. Lapsed said siiski korraks vanade põllutöövahendite otsa ronida ning Joonatan oleks sinna ilmselt jäänudki. 
Vedamaks oma lapsi juba varakult mööda pühakodasid ning õigustamaks oma ülikooli diplomit sai seekord Püha kirikus ära käidud. Kenasti oli korda tehtud ja valgustatud võlvide peale ning palverändurite kambrisse viiv käik nii, et ka lastel jäi mulje, et kirikus on päris põnev . 
3 kommentaari:
Ma otsin lasteblogidest alati esimesena niiöelda ematarkuseid.
Ütlemata kaunilt ja korrektselt on sõnastatud eksperthinnang "täitsa teostatav, kuid vaimse tervise säilitamise huvides soovitavalt mitte liiga tihti". See käib päris paljude põnevamate ühisettevõtmiste kohta minu meelest. Kui ma kunagi raamatu kirjutan, siis ma panen su lahkel loal selle fraasi sinna sisse.
Teise asjana torkas silma hiigelsuur nime ja telefoninumbriga kleeps Joonatani selja peal. Kift. Just funktsionaalsuse mõttes - ainsas kohas, kus see on hästi nähtav, aga kust ta seda ise ära ei kisu. Ma ise pole ühelgi folgil käinud, äkki on kõikidel lastel seal nii?
Folgil jah saab neid kleepse piletimüügist lastele täitsa tasuta. Ise siis lihtsalt täidad markeriga nime ja numbri koha. Muide Joonatan üritas ka selja pealt seda ise eemaldada kuid ühel hetkel leebus ja andis alla. Samas ta on ka selline mees, et mõistlik oleks vist nimi ja number kohe kuklale tätoveerida.
Õige mõte. Permanent-markeri või hennaga. Otsa ette saab ka vast, kui peegleid läheduses pole.
Postita kommentaar