Viljandi

Juba mõnda aega olen tahtnud kirjutada kergelt vinguvas stiilis kirjatükki oma lapsepõlvelinnast Viljandist ning viimaseks piisaks karikasse sai juuni algul Viljandi järve ääres avatud Eesti kalleim mänguväljak. Ema arvas, et võiksin kirjutada "Sakalasse", kuid minu väljundiks on pigem ikka see blogi.

Mulle tundub, et Viljandis aetakse asju mingist mulle täiesti arusaamatust loogikast lähtuvalt. Paarkümmend aastat tagasi oli tegemist väga ilusa linnaga, kuid siis asuti linnasüdamesse ükshaaval eriliselt ilmetuid kaste ehitama (Anttila-Bussijaam, Centrum, turuhoone ja see teine kaubanduskeskus seal turuplatsil) ning ilu jäi iga korraga järjest vähemaks. Samas vanalinnal on muinsuskaitse keeld peal ning seetõttu jäid sinna kastid ehitamata ning ilus on seal endiselt, kuid sinna seevastu rajati mõne aasta eest tõeline linnakujunduslik "pärl" nimega Arkaadia aed, mille kohta ka linnaisad ise on pärast tohutut kriitikalaviini tunnistanud, et läks ikka aiataha küll.

Või võtkem juba kümmekond aastat kestnud tubateater ujula ehituse ümber. Kaalutud on üht ja teistpidi, otsuseid tehtud ja konkursse korraldatud, valimistel alati rahvale ujulat lubatud, kuid mida endiselt ei ole ning tundub, et ka ei tule, on ujula.

Või siis see, et täiesti toimivad Kultuurimaja ja Noortekeskus pandi rohkem kui aasta eest kinni, kuid tänaseks päevaks ei ole kummagi renoveerimisega algust tehtud.

Tulles tagasi mänguväljaku juurde siis iseenesest on ju tore, et järve äärde ilus ja uhke ning laste ning noorte kehalisi võimeid arendav mänguväljak rajati, kuid kui kogu see ilu läks maksma vanas rahas ca 2 miljonit. Arvestades, et enne seda oli Viljandis täpselt kaks mänguväljakut, millest üks paarkümmend aastat tagasi ehitatud ja kergelt amortiseerunud, tekib vähemalt mul õigustatud küsimus, et kas sama raha eest ei oleks mitte võinud igasse linnaossa ühte korralikku paari kiige, liumäe ja liivakastiga väljakut rajada selmet teha "Eesti suurim ja kalleim" alla järve äärde, kuhu mänguväljakute põhisihtrühm ehk kärudega emad nii ehk nii igapäevaselt ei jõua. No ma tahaks näha, kes jaksab sinna järve äärde (ning hiljem väsinud peast sealt tagasi mäkke) jalutada eriti kui lisaks kärule veel ka mõni omil jalul liikuv 3+ peaks kaasas olema. Me sattusime juuni keskel Sillamäele, olime seal kuskil 45 minutit ning nägime 8 (kaheksat!) mänguväljakut.

Lõpetaks nüüd selle hala mälumängu küsimusega.

Nimetage Eesti linn, kus ei ole ujulat, kino, töötavat kultuurimaja, noortekeskust, ühtegi toredat ja lastesõbralikku söögikohta? Õige vastuse leiab pealkirjast :-).

Tasakaalustamaks kriitikat ning juhtimaks tähelepanu positiivsele - minge Viljandisse ja vaadake millised lilledest linnakaunistused seal juba mitmendat aastat on. Lihtsalt imeilusad! Või minge teatrisse. Või pärimusmuusika aita. Või järve ujuma. Või lossivaremetesse piknikule. Või ostke varahommikul Kivi pagariärist jumalikke saiakesi. Või minge minu ema aiamaale salatit sööma :-). No Folgile tulete te ju niiehknii.