Kahe näoga mees ja natuke hala ka

Alustuseks pilt teemal, milleks meile mänguasjad kui saab köögis konservide sahtlisse ronida ning neid sealt lahkelt õele ulatada, kes viimased kauniks torniks laob. Järgnes muidugi see, et Joonatan virutas torni ümber ning Emilil vedas, et vigastusteta pääses.

Järgnevalt süüviks pisut Joonatani olemusse. Mulle tundub, et hetkel on periood, kus Joonatan sarnaneb väga nende "toredate" meestega, kes seltskonnas on tõelised lõvid - viisakad, säravad, flirdivad kõigiga ning ei ole naisterahvast, keda nad külmaks jätaks ning siis kui koju pere juurde jõuavad heidetakse pidurüü õlgadelt ning järgi jääb tõeline türann, kes perekonda terroriseerib ning viha laste ja naise peal välja valab. Kui siis naine seda mõnele sõbrale rääkida julgeb, teda reeglina ei usuta.

Joonatani kohta ka paar õhtut tagasi keegi küsis, et kas ta kunagi kehvas tujus ka on või kogu aeg naerab. Emme hakkas seepeale mõtlema, et tõesti on inimesi, kes on näinud ainult seda Joonatani külge ning kui neile rääkida, et vahel ta päevade (ja ööde) kaupa muud ei teegi kui viriseb, siis tehakse suured silmad, kust võib välja lugeda, et ei usuta. Paraku täpselt nii see on - seltskonnas tõeline rõõmupall ja igavene flirtija, emme ja Emiliga kodus käib toast tuppa nägu mossis ning kui vingumisele piisavalt tähelepanu ei pöörata, siis tuleb seda hammastega nõudma. Tegelikult me saame aru küll, et need samad hambad ilmselt enamus ajast seda virinat põhjustavadki, kuid siiski tekib küsimus, et kaua ometi võib!! Mulle tundub, et tal peaks praeguseks neid juba paar rida seal suus olema.

Siis mõtisklesin veel selle üle, et kuidas need inimesed, kellel on rohkem lapsi (n 3, 4, 5 jne) terve mõistuse ja normaalse närvikava suudavad säilitada. Kui Emilil ja Joonatanil ühel ajal kehv päev juhtub olema, siis minul jookseb ikka juba poole päeva pealt juhe korralikult kokku. Täna näiteks täpselt selline päev oligi. Joonatan vingus, virises ja lärmas ning Emili teatas iga ettepaneku, keelu, käsu või lihtsalt mõtte peale resoluutselt - Ei taha! Ühtlasi korraldasid nad iga viie minuti tagant omavahel mänguasjade pärast lööminguid (no ok, löömiseks asi küll kordagi ei läinud, kuid Emili ei andnud Joonatanile soovitud asju ning Joonatan siis vastas ainsal viisil, mida ta oskab ehk hammustas ja tiris Emilit juustest). Kuna sellisele toredale päevale oli eelnenud öö täis Joonatani hala ja siplemist, juhtuski nii, et päraslõunaks oli emme jõudnud hetke, mida võiks iseloomustada sõnadega Detektiiv Lotte muusikalist "Kartes kisast sõgeneda, tuleb lihtsalt põgeneda!" Põgeneda paraku ei olnud võimalik ning nii emme muutuski sellest kisast järjest sõgedamaks ning ühel hetkel asus ise ka kisama. Mitte, et sellest midagi kasu oleks olnud.

Ühesõnaga jõudsin ma järeldusele, et võimalikud on variandid:

a. need paljulapselised inimesed on lihtsalt super närvikavaga

b. asi toimib põhimõttel, et kui tükk aega kannatada, siis mingil hetkel sa ületad oma ebamugavustsooni ning edasi on elu ainult lill (umbes nagu mediteerimisel, et alguses tuleb ebamugavusest üle saada ja siis sa ei pane seda enam tähele)

c. need on inimesed, kelle meelest selline elu ( et keegi kogu aeg kuskil karjub, hädaldab või keerab miskit käkki kokku) ongi see, millest nad on unistanud

d. nad ei olnud sel päeval koolis kui pereplaneerimisest räägiti

e. nad katsetavad täiesti teadlikult iseendi peal inimvõimete piire

f. no ja alati on ju võimalik ka variant, et kõigi teiste inimeste lapsed on 24/7 väikesed inglid

Okey, aitab halast. Lapsed on eluõied ja nende nimel me ju elamegi! (jah suurem osa ajast peab see tõesti ka paika), kuid ma siiski usun, et ei ole ainuke, kellel on päris tihti ka päevi, kus eelmine lause asendub mõttega, et kas sellist elu me tahtsimegi.