Ja tuligi ära

Anname ametlikult teada, et möödunud nädalavahetusel jõudis siis kätte see aeg, mil meie elamisse saabusid esimesed Hello Kitty kaubamärgi tooted. Emme seda lipsuga kassi eriti ei salli, põhjuseid on mitmeid, kuid ei hakka neid siinkohal väljatooma. Kui Emili lasteaeda läks, tekkis emmel küll hetkeks plaan talle T-särk kirjaga "Mina ei kanna lipsuga kassi riideid, sest minu emme ei luba" teha, kuid issi leidis, et nii ei oleks ikka ilus ning eks ta õige oli ka. Emili on senini HKsse suhtunud leigelt, ta on küll maininud, kui kellelgi lasteaias kiisuga sokid, seelik, pluus, pesu või kõik eelpool nimetatud seljas on olnud, kuid endale ei ole neid soovinud. Kui nüüd järele mõelda, siis ta vist ei tea seda mangun-mangun-mangun ning siis nad äkki ostavadki käitumismustrit. Nüüd siis aga kasutati ära emme kodust eemalolekut ning käidi kahekesi vanaema Pillega kaubamajas shoppamas ning kassiga patsikummid leidsidki tee meie neiu juustesse. No mis seal ikka, isegi hea, et niigi kaua läks. Tegelikult on see kaubamajas shoppamas ja kohvikus käimine Emilil ja vanaema Pillel tore traditsioon, mida nad teevad alati kui Tallinnas või Tartus ühiselt päeva veedavad. Emme suurt shopata ei viitsi ning veel vähem koos lastega.

Nüüd aga paneme siis uue kella käima ning jääme huviga ootama, millal meie elamisse esimene Bakugan peaks siginema.