Head uut!

Ilusat uut aastat kõigile Joonatani ja Emili sõpradele! 

Nagu ikka, osutus pühade aeg suhteliselt arvutivabaks ning seetõttu ei saanud/viitsinud ka blogindusega aktiivselt tegeleda, kuidagi palju mõnusam oli ennast diivanil kerra tõmmata, seaprael ning verivorstil kõhus seedida lasta ning lastega mängivaid vanavanemaid uudistada.

Õnneks oli selliseid hetki kohe õige mitu. Samas Joonatanpoiss ajastas oma kahe purihamba kasvuperioodi just kahele jõulu-aastavahetuse nädalale, mistõttu möödusid need tema pideva jorisemisega. Kui siia lisade veel noormehe võimetus treppi-tooli-kappi-kuuske nähes ronimata jätta, siis tähendas see ühtlasi ka seda, et üks täiskasvanu pidi joriseval tüübil pidevalt nagu isiklik turvamees sabas käima ning kõik enesehävitluslikud plaanid eos lämmatama. Tagantjärgi tark olles võib tõdeda, et tegelikult oli Joonatani ajastus täiesti ideaalne, sest nüüd sai jorinakuulamisvõimalust pakkuda ka vanavanemaile ning onudele - tädile selmet päevade kaupa ainult emmet mainitud tegevusega rõõmustada. Ühtlasi avastasime ka tõsiasja, et kui emme ja issi on silmapiirilt läinud, keeratakse virin kohe hea mitu detsibelli vaiksemaks kui mitte üldse kinni ning lapsevanemad olid varmad sellist ärakadumisvõimalust muidugi ka kasutama. Ei taha siin uhkustada, kuid emme ja issi jõudsid korra isegi kinno!!! 

Pühadeaegse pildimaterjaliga ei ole meil paraku ka lood eriti kiita, sest läks suht samuti nagu arvutiga, et kui ikka ise allkorrusel diivanil keras oled, siis nagu ei viitsi minna teiselt korralt fotokat tooma ning jõulude tipphetkil (nagu lasteaia jõulupidu ja Viljandis Jõuluvana tulek) selgus, et  kui kaks last ja videokaamera on kahele vanemale veel jõukohane siis kaks last, videokaamera ja fotokas enam mitte. Mõned klõpsud ikka tegime ka.

See ülesvõte pärineb issi töökoha jõulupeolt Nukuteatrist ning näitab, kui lahke poiss meite Joonatan on. Kahjuks sõi noormees ülejäänud piparkoogi täitsa ise ära (ning vanemad oma õppimisvõimetuses lasid sel ka südamerahus sündida), mistõttu esitati hiljem öösel emmele-issile eeskava alapealkirjaga "Täna öösel me ei maga".  Umbes pärast kolmandat jõulupidu ja konsumeeritud piparkooke-kringleid lõi alles vanematel lamp põlema, et äkki öised etendused võivad olla seotud õhtuste suhkru liigtarvitamistega. Pärast seda oli Joonatani piparkoogisöömistel selleks aastaks ka kriips peal. 

Vahetult enne jõule puhkasid Emili ja Joonatan koos vanemate ja Viljandi vanavanematega Pühajärve Spas, kus tegeleti hoolsalt spordi ja mis seal salata sama hoolsalt ka söömisega (magu tahab ju jõuludeks sissesoojendamist). Lapsed käisid vapralt ujumas ja kelgutamas ning emme-issi said lausa kahel korral suusad alla. Otepää jõululaadal avanes Emilil võimalus koerarakendiga sõita ning nagu pildil näha tehti tüdrukule tänutäheks matsuv musi.

Lapsed hotellitoa kapis seitset kitsetalle mängimas.

Pühajärvelt suunduti Suislepa kaudu Viljandisse, kus onutütar Merilin juba Emilit pikisilmi ootas. Võrreldes suvega oli Emili hulka julgemaks muutunud (lasteaia mõju ilmselt) ning nüüd toimetasid piigad juba hoogsalt üheskoos.  Pildil tehakse vanaema Lembele soengut.

Kui soeng tehtud, suundusid neiud ülakorrusele Merilini riidekohvri kallale ning sealt naasesid juba Lumivalguke ning tema noorem õde.

Kohe näha, et vanaema Lembe on suvel-sügisel usinalt marjul käinud ning nüüd on millega hommikuti oma putru kaunistada.

Tüdrukud tädi Iida-Leena valvsa pilgu all piparkooke küpsetamas.

Vanaema Lembe imelisest jõululauast meil pilti pakkuda kahjuks pole, sest kõhud olid tühjad ning kannatust jätkus vaevu vanaisa Jaagu kõne ajaks, pärast seda kostis ainult rahulolevat mõminat. Ühtlasi selgus Viljandis, et Emili on nagu ta ise ütles "kõrvitsaarmastaja" st. kolmeliitrise purgi marineeritud kõrvitsat pani neiu kolme päevaga ilma vaevata kinni ning nõudis lisa. 

Nagu pildil näha esinesid nii Emili kui Joonatan julgelt Jõuluvanale. Emili kandis ilusti ette kõik lasteaias õpitud luuletused ja laulud (kokku 5 tükki!) ning Joonatan tantsis, plaksutas  ning näitas kus on lamp ("amp!").

Jõuluvana tõi Emilile toreda varesega lauamängu, mida tüdrukud kohe pärast vanamehe lahkumist ka mängima asusid. Mäng sai selgeks loodetust hulka kiiremini ning vanemlik sekkumine osutus pärast esimest mängukorda juba täiesti tarbetuks. 

Emili ei olnud aga ainuke, kellele mänge toodi ning õhtul sai vastuse ka küsimus, mida teevad emad-isad siis kui lapsed magavad. Uut maailmamälumängu mängiti hiliste öötunditeni ning nalja (nagu pildil näha) oli nabani. Selliste mängude võlu ei  peitu (vähemalt meie peres) mitte selgitamises, et kes on kõige targem vaid pidevas aasimises teemal, kui rumal ikka su lauanaaber parasjagu on.

Esimesel jõulupühal otsustati lumetormile vilistada ning pärast auto asukoha tuvastamist, auto väljakaevamist ning lähima tänavalõigu lahtilükkamist, asusid Emili ja Joonatan koos vanematega teele Tartusse, kus ootasid juba sealsed vanavanemad ning lähisugulased. Viljandisse jäi meist maha vaid vanaema Lembe, sest teised pereliikmed olid juba varem vastavalt Tallinna ja Narva suunas lahkunud. Äraminnes vanaema kallistades teatas Emili oma kõige mesimagusamal häälel: " Ära muretse vanaema Lembe, sinu armas Jaagukene tuleb varsti tagasi!" Selle lausega võitis Emili ka möödunud aasta huumoripreemia, sest läks õige mitu minutit enne kui emme, issi ja vanaema naermise suutsid jätta. 

Emili ja onutütar Eliise kuuse taustal poseerimas. 

Kõiki kolme last meil ühele pildile saada ei õnnestunud, sest Joonatan lihtsalt on nii kiire mees. Esimese jõulupüha veetsime onu Antsu juures, kus lapsi lõbustas ka Tommi-kutsu, kuid pildimaterjali sellest vahvat õhtupoolikust meil juba ülalmainitud põhjustel pakkuda paraku ei ole. 

Jõuludejärgse  aja veetsidki Emili ja Joonatan koos turvaisikust emmega Tartus ja Viljandis vanavanemaid rõõmustades, samal ajal kui issi pealinnas paar päeva palgatööd tegi. Vana-aastaõhtuks suunduti aga külla Piale ja Otile ning nende vanematele. 

Kaheksanda Novembri Klubi mehed pakivad asju lahti. 

Joonatan ja Ott said piduliku sündmuse puhul selga ka päevakajalised T-särgid kirjaga "Tere Euro", et kõik ikka teaksid mis puhul kokku on tuldud ja head-paremat näost sisse aetakse. 

Noored daamid lugesid kõigepealt ise ning siis lasid lahkelt onu Ivol endale ettelugeda. 

Kui poisid kustusid juba pisut peale kümmet, siis Pia ja Emili pidasid vapralt keskööni vastu ning vaatasid aknast ka kohalikku ilutulestikku. Äärmiselt ootamatule ja kummalisele ettepanekule keset ööd õue minna, et ka suurt ilutulestikku näha, vastasid nad siiski eitavalt.