laupäev, 5. juuni 2010

Joonatani võitlused

Joonatanpoiss on otsustanud maailmale näidata, et tema on see, kes otsustab ning asunud häälekalt võitlema kõigi ja kõigega, mis tema plaanidega parasjagu ei haaku. Kõige suuremateks vaenlasteks on riided ja iseäranis just mütsid. Kui siis emme üritab lapsele midagi selga panna, kostab meie beebi poolt roppu ja valju sõimu liblikate keeles. Päeva jooksul saavad sõimata veel erinevad mööbliesemad ja uksepiidad, mis noormehe teele ette on roninud (on selgunud, et Joonatani standardvarustusse ei kuulu nimelt parkimisandurid ning oma vigadest õppimine ei ole samuti just kõvem külg, mistõttu kopsab ta ikka pidevalt peaga millelegi vastu ning muhk on stabiilselt otsa ees). Noormees on meil viimastel nädalatel väga aktiivseks muutunud ning käputab ülbe näoga toast tuppa, ajab näppe igale poole taha ning tõmbab ennast kõikvõimalike esemete najale põlvedele püsti. Tasakaal paraku tahab veel kõvasti harjutamist ning kuna lapsevanemad ei saa pidevalt beebi seljatagust turvata, siis leiab härra ennast ikka nii mõnigi kord ristseliti põrandalt ning teavitab ülejäänud peret vastavatest arengustest valju kisaga. Eriliseks lemmikuks, mille najal kõikuda on osutunud meie majapidamise kahtlematult stabiilseim mööbliese - suur sinine võimlemispall. No mis sa oskad kosta!
Olelusvõitlusi tuleb Joonatanil nüüd pidada ka oma vanema õega, kes valjuhäälselt omi mänguasju kaitseb. Joonatan Emili hoiatavast kisast suurt ei pea ning sekkub sellest hoolimata julgelt mängu, millele järgneb veel valjam kisa (vahest ka Emilipoolne füüsiline märkus uustulijale) ning Joonatani mängust eemaldamine. 
Päevajooksul meie noorhärra võitlusvaim ja võitlusvõime aga ei lahtu vaid tegelikult on kõik see on ainult eelsoojendus õhtuseks titaanide heitluseks - Joonatan versus Uni. Reeglina esimesed raundid võidab Joonatan, kuid lõpuks suudab Uni alati mehikese nokauti lüüa. Juhtub see enamasti kaheksa-üheksa vahel ning järgmise paari tunni jooksul peab emme nii mõnedki korrad Joonatanile meeldetuletamas käima, et mats lõppes juba ammu ning enam ei ole mõtet rusikatega vehkida. 


Mis veel uudist? Joonatan on asunud avastama kulinaarset maailma. Seda teeb ta Baby Led Weaningu põhimõtete järgi (suur tänu Pillele raamatu eest), mis tähendab, et laps toidab ennast ise ning mingit püreedega mökerdamist ei toimu. Seniseks kindlaks lemmikuks on aurutatud brokkoliõisikud, kuid kaubaks lähevad veel värske kurk, aurutatud porgandid, paprika, banaan ning Marks and Spencerist ostetud ökoteraviljakrõbuskid, mis näevad küll välja nagu turbabrikett, kuid maitsevad oluliselt paremini. Joonatan on sellest söömisvärgist paduvaimustuses. Tegutseb oma "taldrikutäie" kallal paarkümmend minutit rahulolevalt matsutades, luristades ja plökerdades. Vaatepilt on väga naljakas, kuid pärast tuleb laps muidugi täiega pessu tassida ja tekkinud läbu on samuti muljetavaldav. Tal on nüüd samasugune tool nagu Emilil, nii et terve pere on kohe korraga laua taga.

Ühtlasi on Joonatan otsustanud, et pikk päevauni on nõrkadele ning kõvematele meestele piisab kolmest pooletunnisest iluunest küll. Kui emme siis selliselt serveeritud "vaba" aja jooksul omi toimetusi tehtud ei saa, siis oma viga ning katsugu tulevikus oma aega paremini planeerima õppida. 

2 kommentaari:

her ütles ...

Pikk päevauni on nõrkadele emmedele, vat mis - lohutan ma end.

Seda raamatut ma hea meelega sirviksin kui järgmine kord teie poole satun.

Joonatan on muidugi liikumise koha pealt ülitubli. Riho lemmikupitusvahendiks on toolid, ja mida kergemini tool eest ära libiseb, seda ahvatlevam.

iida ütles ...

Nojah...tooliga on veel see, et ootad ja vaatad, et kas libiseb ja kui kiiresti libiseb, aga palliga on ju puhta pidu.